Verine linnalahing politsei ja mõrvari vahel 1930ndate Tartu südalinnas

with Kommentaare pole

Muidu üldiselt rahulikku ja unist sõjaeelset Tartut raputasid 1935. aasta 17. augustil verised sündmused, millest räägiti veel pikalt hiljemgi. Poleks vale öelda, et toimus linnalahing, mille osapoolteks olid Tartu politsei ja mõrtsukast endine sõjaväelane Elmar Aleksander Voitk. Toona Lodja tänaval (tänapäeval Riia tänava jõepoolne ots) toimunud sündmuste taaselustamiseks toome ära värvika artikli 1935. a 18. augustil ilmunud ajalehest „Esmaspäev: piltidega nädalleht” koos omapoolse kommentaariga. Tänapäeval asub sündmuste tulipunktis asunud kohas Vanemuise teatrimaja ja Kaubamaja vaheline park.

 

Kosilane tappis neiu.
Politsei lahing mõrvariga

Paarkümmend politseinikku laskjat piiramas.
Noormees hullus veretööst. – Pisargaasi pommid appi. – Abikomissar surmasuus.

„Järva Teataja” ajakirjaniku tehtud foto lahingu päeval. Kõrgema maja kolmanda korruse parempoolsest aknast tulistas Elmar Aleksander Voitk Alma Karusaare surnuks. Politseinikud asusid vasakpoolse puumaja teisele korrusel ja pööningule ning võtsid mainitud akna tule alla.

 

Laupäeval, 17. augustil toimus Tartus, Lodja tän. nr. 3 majas ja hoovis üsna kohutav lahing mõrvar Elmar Voitki ja suure hulga politseinikkude vahel. Lodja tänava Riia ja Aleksandri tänavate vaheline osa suleti läbikäimiseks, kuna majas ja hoovis käis kogu aeg vastastikune laskmine vintpüssidest ning mauserrevolvritest, mis tekitas päris sõjameeleolu. Paukude peale voolas kokku määratu rahvahulk, kes Riia, Karlova ja Aleksandri tänavatel tahtis uulitsaliikumist ummistada.

Maja, kust E. Voitk tulistab politseid. Maja nr. 3 Lodja tänaval. Ristiga märgitud aknast tulistas mõrvar oma ohvrit. Sellest aknast visati tuppa ka gaasi pallid. EAA.2111.1.13070.1 (AIS)

Asi algas sellega, et kella 2 paiku päeval Elmar Voitk laskis kaitseliidu vintpüssist maha Lodja tän. nr. 3 korter 10 elava Alma Karusaare. Voitk oli viibinud Karusaare pool ja sellega nähtavasti läinud tülli, mis tõttu Karusaar oli palja jalu, käes hoides voodilina, jooksnud toast välja aeda ning end peitnud tikerberipõõsa taha. Kolmandal korral oleva korteri aiapoolsest aknast Voitk avas tule Karusaare pihta. Esimene kuul tabas Karusaart varbast. Uks kõrvalmajas oleva naisterahvas ruttas Karusaare juure. Mõne sõna rääkinud, sai see vaevalt paar sammu kõrvale astuda, kui järgnes uus lask, mis riivas õunapuud ja jooksis läbi Karusaare lõua-kaela ning vasaku käevarre. Lask purustas käevarre niivõrd, et isegi mõni lihatükk jäi Karusaare selja taga oleva aiamüüri külge.

Raskelt haavatuna jooksis Karusaar, suur vererada järel, peatus veidi hoovi keskel, kuhu jäi järele suur vereloik, ning jooksis siis lahtiolevast keldriuksest sisse, kuhu ukse ette maha langes. Maa pikkus, mis Karusaar surmavalt haavatuna ära jooksis, on ligi 30 m. Varsti jõudsid kohale dr. Jürgens ja dr. Urberg. Umbes veerand tundi peale laskmist suri aga Karusaar keldris ära.

Peale seda, kui Voitk Karusaare maha oli lasknud, vaadanud ta veel veidi kolmanda korra aknast alla, sealjuures ise naerdes.

Kohe peale laskmist jõudis kohale postil olev kordnik Lille, kes laskmisest teatas ka kriminaal- ja välispolitseile, kust inimesed kiires korras kohale ruttasid. Ka kriminaalpolitsei abikomissar Johannes Adams oli juba poole tunni pärast kohal. Kriminaalpolitsei abikomissar Adams, konstaabel Samarüütel ja kordnik Lille läksid korteri ukse taha, mis oli aga lukus. Vaevalt olid nad astunud paar sammu uksest eemale, et nõu pidada, kui Voitk. tulistas neid läbi ukse. Üks kuul läbistas abikomissar Adamsi mõlemad püksisääred altpoolt põlve ja ainult imekombel ei puutunud jalga. Oli selge, et uksest, mis asus koridori lõpul ja mille pealmine osa oli klaasist, Voitkile läheneda ei saa. Ka aknast tulistas ta kogu aeg kaitseliidu vintpüssist edasi, millised kuulid aga õnneks ei tabanud.

Rohkel arvul kohale jõudnud politseinikud võtsid siis akna tule alla, nii et ta pidi sealt lahkuma ja enam sihtida ei saanud. Politseinikud lasksid teise samas hoovis oleva maja (Lodja nr. 1) pööningult ja verandalt suurtest mauserrevolvritest ning kunstikool „Pallase” akendest vintpüssidest. Hoides akna kogu aeg tule all, pandi pikk redel seina najale. Seda mööda ronis politseinik üles ning viskas kaks pisargaasi pommi aknast sisse.

Alles need murdsid lõplikult Voitki vastupanu. Kui juba seest kuuldi oigamist, murdis politsei ukse lahti ja läks pisargaasist täidetud tuppa. Voitk lamas maas. Gaas oli teda veidi uimastanud, kuna muud häda polnud tal kõige vähematki.

Kaitseliidu vintpüss, millega Voitk tulistas, seisis akna najal püsti ja raua külge oli seotud valge taskurätik. Nähtavasti ta tahtis allaandmiseks näidata „valget lippu” , mida aga ei märgatud.

Voitkil pandi käed raudu ja viidi rohkearvuliste politseinikkude saatel minema. Läbi rahvahulga marssis ta üsna uhkelt, pea püsti. Välimuse järgi paistis ta olevat üsna intelligentne noormees.

Voitki tabamiseks läbiviidud operatsiooni juhtinud kriminaalpolitseinik Johannes Adams 1924. aastal

Kogu „lahing” Voitki esimesest lasust kuni ta arreteerimiseni kestis ligi kolm tundi, mis aja jooksul Tartu kriminaalpolitsei, eesotsas abikomissar Joh. Adamsiga, näitas üles haruldaselt energilist ja asjatundlikku tegevust. „Lahingu” all kannatas märgatavalt ka korter. Nii jooksis terve rida kuule lakke, osa seintesse. Purustatud on kuulidest moosipurke. Voitkki oli end moosiga kokku määrinud. Üks suur vask keedunõu oli mitmest kohast läbi lastud nagu sõelapõhi. „Sõjapilti” täiendasid veel vereloigud hoovis, üleni verine laip keldris, pisargaasiga täidetud koridor ja tuba, kuhu oli võimatu sisse astuda ning kõige vahel askeldas läbilastud pükstega kriminaalkomissar Adams.

Mõrvar Elmar Voitk, kes elas Tartus, Herne tän. 61, on 24-aastane noormees. Kuuldavasti on ta alles hiljuti vabanenud kaitseväest. Varemalt ta olevat teeninud aurik „Salmel” , nüüd aga tööta. Surmasaanud Alma Karusaar oli 29 a. vana ja vabaabielus Tartu E. Majandusühisuse kaupluses teeniva August Himmaga. Voitk on olnud neil alaliseks perekonnasõbraks ja külastanud Karusaart sageli sellal, kui Himma oli ametis. Nii oli see ka nüüd. Himma tuli koju alles laskmise ajal. Viimasele kuulus ka kaitseliidu püss, millega Voitk tulistas.

Kuuldavasti Voitk olevat tahtnud abielluda Karusaarega, kes aga sellega nõus polevat olnud. Sellest tulnud käesolevgi tüli, mis lõpuks kujunes suureks lahinguks. Politseis ülekuulamisel Voitk seletas, et ta peale Karusaare tapmist läinud laskmisest hasarti ning sellest tulnudki siis edaspidine tulistamine. Eriti siis, kui ta kuulnud vastulaskmist, ei olevat ka tema saanud järele jätta.
……….

Kohtuotsust pidi 24-aastane suurtükiväe kapralist meremees, kellel oli nelja klassi haridus, vangistuses ootama paar kuud. 1935. aasta oktoobris mõistis sõjakohus Elmar Aleksander Voitki tähtajata sunnitööle. Edasikaebamise võimalusest ütles Voitk ära. Edasisest on teada, et Nõukogude aja tulekul Voitk vabanes sunnitöölt, muutis oma nime ära, abiellus ja oli 10 lapse isaks.

Voitki arreteerinud vapral politseinikul Johannes Adams, kelle püksisääred katki lasti, ei läinud aga nii hästi – II maailmasõja alguses 1941. aastal vangistati ta punaste poolt ning lasti Sverdlovski oblastis 1942. aastal maha.

Ants Siim

Allikad:

Tartu Koguteos/Tartu linnauurimise toimkonna korraldatud ja toimetatud, 1927 (Tartu, Postimees)

Esmaspäev: piltidega nädalleht, nr. 33, 18. august 1935

Järva Teataja, nr. 97, 19. august 1935

Postimees, nr. 229, 24. august 1935

Järva Teataja, nr. 125, 23. oktoober 1935

Rahvusarhiiv, EAA.2100.1.49.27

https://www.google.com/maps

http://www.tartu.eu/grafo/