Üle jõe Tartu. Paigad, lood ja inimesed. Vol 3

with Kommentaare pole

Äsjailmunud raamat „Üle jõe Tartu. Paigad, lood ja inimesed“ sündis linnamuuseumi poolt aastatel 2015–2016 läbi viidud Üle Jõe kogukonnaprojekti tulemusena. Üle Jõe projektis lõid partneritena kaasa Rakendusliku Antropoloogia Keskuse, Tartu Ülikooli ja Eesti Rahva Muuseumi etnoloogid. Leides, et tegemist on Tartu värvika linnaosaga, mis on väärt pikemalt süvenemist, otsustati ülikooli etnoloogia tudengite kaasamisel läbi viia mastaapne kvalitatiivse uuringu projekt. Uuring kestis poolteist aastat ja selle käigus koguti sadu tunde intervjuumaterjali. Ülejõe elanikelt uuriti, kuidas nad oma linnaosa tajuvad, samuti keskenduti perekonnaloole ja uuriti vaba aja veetmise võimaluste kohta piirkonnas. Intervjuud lõppesid aruteluga tänasest Ülejõest ja piirkonnas vajalikest muudatustest. Kõik 68 eluloointervjuud on transkribeeritud ja vastu võetud linnamuuseumi arhiivikogusse ning huvilistele kasutamiseks kättesaadavad.

page266image17992432
Fortuuna tänav on nüüdseks tundmatuseni muutunud võrreldes siinse 1975. aastal tehtud fotoga.

Intervjuude põhjal on koostatud „Üle jõe Tartu. Paigad, lood ja inimesed“ kolmas peatükk „Ülejõe kui kodu“. Keiu Telve, Tenno Teidearu ja Liina Rajaveeri koostöös kirjutatud artiklis „Ülejõe uus nägu. Veerandsajandi suuremad muutused“ vaadeldakse taasiseseisvusajal Ülejõel toimunud muutusi. Selle artikliga jõuab suures osas Ülejõe ajaloost pajatav kogumik ka tänasesse päeva: „Kuigi muutused on ülejõelastega tehtud intervjuudes üleüldiselt korduv motiiv, tuleb muutuste narratiiv eriti esile just viimase 25 aasta jooksul.“ Siinses blogipostituses vaatame koos artikli autoritega lähemalt, milles on seisnenud suuremad muutused Ülejõel Eesti Vabariigi taastamise järel alates 1990ndate algusest.

Ülejõest on saamas ihaldatud elurajoon. Kesklinna lähedus ja kinnisvara taskukohasus on meelitanud Ülejõele elanikke kogu taasiseseisvuse aja. Osa elanikke on siia tulnud ka varade tagastamise tulemusel. Seda on märganud Ülejõe põliselanikud: Elamuid tuleb siia, siis see tähendab, et tuleb ka elama noori peresid. /—/ Viimasel ajal on nagu noori järjest rohkem, püsivamalt noori, minuvanuseid noori nii-öelda, kes pigem on soetanud minu meelest endale ikkagi elukoha siia või midagi. (intervjuu 1986. aastal sündinud naisega). Linnaosas on ruumi nii uutele majadele kui ka palju vanu hooneid, mida saab korrastada. Tartu linna elamuprognoos ennustab Ülejõe gentrifikatsiooni ning linnaosas liikudes on aktiivset kinnisvaraarendust näha erinevais paigus rohkesti.

Muutunud on ka linnaruum. Tänavate asfalteerimine, lagunenud hoonete lammutamine ja tühjalt seisvate kruntide täis ehitamine võib tekitada vastakaid tundeid, alates nukrast nostalgiast kuni rõõmuni toimuva arengu üle. Seoses ERMi avamisega korda tehtud Roosi tänav oli aastakümneid viletsa kruusakattega agulitänav. Nüüdseks on sellest kujunenud üks Ülejõe näidistänavaid, kus linnaruumi on käsitletud tervikuna ja autodekesksus on asendatud jalakäijakeskse lahendusega. Samas pole niisuguse muutumisega rahul sugugi kõik piirkonna elanikud, leidub neid, kes tunnevad muret vaikuse ja privaatsuse kadumise pärast.

Aruteludes Emajõe kaldapealsete haljasalade üle tulevad esile vastandlikud seisukohad – meedias sageli jutuks olevate Ülejõe parkide saatuse üle vaieldakse kirglikult. On neid, kes soovivad taastada sõjaeelset tihedalt täis ehitatud linnasüdant ning on neid, kes pole mingil tingimusel nõus loobuma ulatuslikust jõeäärsest pargialast. Seisukohad ei lahkne huvitaval kombel sugugi mitte põlvkondade kaupa. Üllatuseks olen kuulnud-lugenud ka enne Teist maailmasõda sündinute seisukohti, mis on jõeäärsete kvartalite taashoonestamise vastu ning sugugi mitte kõik nooremad, pärast sõda sündinud ei poolda jõeäärse haljasala säilitamist. Intervjuust 1961. aastal sündinud ülejõelasega: Vot selle kohta ütles minu naaber, kunstnik Imat Suumann, väga vahvalt ükskord, ta oli ka selline Tartu fanaatik /—/, et enne sõda ulatus Tartu Peetri kirikuni välja, praegu hakkab pärast jõge agul.Midagi pole parata, ka siinkirjutaja arvates tuleks Emajõe vasakkaldal asuva pargiala hoonestamine kasuks parem- ja vasakkaldal asuva kesklinna ühendamisel ning tervikliku Tartu linnasüdame loomisel.

Võrreldes teiste Tartu linnaosadega tundub Ülejõe sealsetele elanikele eklektiline ja veidi hoomamatu. Kui räägitakse tugevate kogukonnaseltsidega linnaosadest, tuuakse Ülejõe kahjuks välja laiad piirid ja ühtse tuumiku puudumine. Kui varem oli piirkonnas rohkem suhtlemist ja teati ümbruskonna inimesi, siis taasiseseisvusaja muutused on toonud ka suhtluse vähenemise kogukonnas. Kadunud on suur osa Ülejõe väikepoode jm teenindusasutusi, samuti on vahetunud põlvkonnad ja uute elamute ehitamine on toonud uued elanikud Ülejõele. Vahetut suhtlust kogukonnas asendab mõneti sotsiaalmeedia. Näiteks 2016. aasta alguses linnamuuseumi initsiatiivil loodud Facebooki grupis Ülejõe inimesed saab muuseumi postituste kõrval lugeda ka kogukonna liikmete teateid. Loodetavasti on see kasvav trend ja niisugune Ülejõe asumi põhine sotsiaalmeedia grupp hakkab sarnaselt teiste omalaadsetega toimima virtuaalse kuulutusetulbana, samal ajal kasvatades ülejõelaste kogukonnatunnetust.