Üle jõe Tartu. Paigad, lood ja inimesed. Vol 2

with Kommentaare pole
page201image58994272
Pika tänava saun 1951. aastal kevadise üleujutuse ajal. Sauna ukse ees sealsed töötajad. Foto: Vambola Nõmm, Aare Nõmme erakogu.

Ülejõe ajaloole pühendatud artiklite kõrval saab raamatust „Üle jõe Tartu. Paigad, lood ja inimesed“ lugeda mälestusi ja mälupilte erinevatest aegadest. Enam kui 40 aastat Ülejõel elanud Vambola Nõmm (1930–1993) oli sündimisest saadik ülejõelane. Tema elu viimastel aastatel kirja pandud mälestuste haarava osa moodustavad sõjaeelsed, -aegsed ja -järgsed lapsepõlvepildid Ülejõelt. Ülejõe raamatus on need publitseeritud tema poja Aare Nõmme loal.

1940. aastate lõpul sai Vambola Nõmmest kirglik fotograaf. Peaaegu poole sajandi jooksul tema pildistatud Tartu vaateid on Aare Nõmme vahendusel aastatepikku saanud imetleda Nostalgilise Tartu kogukond Facebookis ning neid on jagunud ka Ülejõe raamatusse.

Elust Teise maailmasõja järgses Tartus kirjutab Vambola Nõmm järgmist:

„Halb oli, et meil ei olnud kella. Ema kuldkäekell käis halvasti ja jäi hiljem hoopis seisma. Remont nõudis kaua aega. Aga kella pealt pidime tööle minema kõik. Laenasin sõbralt binokli, millega võis selge ilma puhul aknast näha Raekoja kella. Raekoda asus meist küll kilomeetri kaugusel ja kell paistis nurga all, kuid oli siiski kuigivõrd nähtav. Uduste ilmadega tuli orienteeruda enesetunde ning inimeste liikumise järgi tänaval. Mõnelgi hommikul juhtusin kooli tund aega varem. Lõpuks sai ema kell remonditud.

1946. aastal ostsin omale elu esimese käekella. Oli Saksa reparatsioonikell, käis ligi neli aastat.
Peale sõda ei olnud meil ka elektrit. Esialgu elasime padrunikestadest valmistatud tattninade valgel, siis saime muretseda petrooleumilambi. Elekter seati meile uuesti sisse alles 1947. aastal.

/—/

Peale sõda hakkas ema rõivahoidjana tööle Pika tänava saunas. Saun oli igivana ning igatses ammu remonti. Oli raske sõjajärgne aeg – rõivahoidja tööks oli ka ise puid lõhkuda (jämedad märjad haavanotid), ahjud kütta, olla rõivahoidjaks. Seejärel laupäeva või pühapäeva õhtul saun koristada. Saun töötas tollal linnaelanike tarbeks vaid kaks või kolm päeva nädalas; lisaks üks päev nädalas sõduritele. Täisaun sõdurite rõivaste aurutamiseks oli eraldi, see asus Pika tänava alguses. Tööd oli liiga palju ühe naisterahva jaoks. Hiljem leiti küll meesterahvad kütjateks ja siis läks emal kergemaks.

page202image62878624
Vambola Nõmme ema koos töökaaslasega Pika tänava sauna hoovis. Foto: Vambola Nõmm, 1950. aastate algus, Aare Nõmme erakogu.

Saunapäevadel jõudis ema koju alles keskööks – pisut koristada oli ju vaja iga saunapäeva lõpul. Laupäeva või pühapäeva õhtuti – nagu saun kunagi suleti – käisime isaga emal abiks. Kloorlubjaveega oli tarvis üle küürida kõik istepingid, põrandarestid, kibud, saunalava. Korralik puhastus nõudis meilt kõigilt kolm tundi või rohkem; alustada sai muidugi alles peale sauna sulgemist. Suurpuhastust järgmiseks päevaks jätta ei tohtinud; vahepeal kuivanud puitu ei oleks enam kuidagi puhtaks saanud. Meil kujunes välja enam-vähem alaline tööjaotus: ema koristas rõivaruumi, isa pesemisruumi ja kibusid, minu hooleks oli lavaruum.

Öösi tikkus uni peale, õhk saunas oli eralduvast kloorgaasist läbipaistmatu; laelambid lavaruumis kumasid vaevu läbi auru. Terav kloorihais võttis hinge kinni. Eriti palju kloorgaasi eraldus saunalava küürimisel. Aeg-ajalt tuli käia rõivaruumis või väljas värsket õhku hingamas. Seda enam tuli lasta kätel kiiresti käia!

Koju jõudsime kõik koos öösel kella 2–3 paiku. Eriti tüütu oli, kui koristuspäev juhtus pühapäevale; tuli ju järgmisel hommikul vara minul kooli ja isal tööle minna. Öö jäi lühikeseks.

Niiviisi käisime emal abiks mitu aastat pea igal nädalavahetusel. Mõnikord mitte ei oleks tahtnud minna. Kui ema jäi üksinda koristama, jõudis ta koju alles varahommikuks. Hiljem läks ema üle Emajõe sauna, seal oli tal kergem. Koristamist jäi vähemaks, olid vist leitud juba palgalised koristajad. Ka puude lõhkumine ja kütmine ei olnud enam rõivahoidja mureks. Pealegi suleti saun pühapäeviti varem, juba pealelõunal.“

 

Marge Rennit