Tartus tegutses 1930. aastatel kurikuulus õlgpeigmeestest vendade kolmik

with Kommentaare pole

Õlgpeigmeesteks kutsuti vanasti kelmidest meesterahvaid, kes meelitasid abielulubadustega lihtsameelsetelt naisterahvastelt ning nende perekondadelt välja raha, väärtasju ja muid hüvesid. Õlgpeigmehed reeglina kadusid ära siis, kui pruudil oli varandus otsas või kui surve altari ette astumiseks muutus liiga suureks. Tegusamad õlgpeigmehed jõudsid sel viisil kümneid naisi pügada.

Õlgpeigmeeste aktiivne tegevus Tartus jäi 1930. aastate algusesse, st aega, mil kogu Euroopa ja sealhulgas Eesti majandus oli tugevasti 1920ndate lõpul alguse saanud majanduskriisi mõju all. Eesti olud olid võrreldes varasemate aastatega tunduvalt halvenenud ning teenimisvõimaluste leidmisel muututi “loovamaks”.

1930. aastate esimesse poolde jääb ka vendade Puurede tegutsemisaeg õlgpeigmeestena Tartus. Vendade trio moodustasid Adam Puure (1933. a ligi 40-aastane) ning tema nooremad vennad Jaan (Johannes) ja Karl (mõlemad 1933. a u 25-aastased). Vennad olid varasemalt tuntud pisisulidena ning saanud karistada varguste eest. Vanem vend Adam oli ka 5 aastat vägistamise eest vangis istunud, noorem vend Jaan sai kaasosalisena kergema karistuse. Õlgpeigmehe karjäär oli vendadele kindlasti ahvatlev, kuna politsei käsi ei pruukinud siis enam kriminaalsete kalduvustega vendadeni küündida, kuna tegu oli tsiviilasjadega (inimeste omavahelised eraelulised suhted). Vennad olid eeskujuks ka mitmetele teistele avantüristidele.

Postimehe artikkel (06.01.1933), mis vendade vägitükke kokku võtab, algab nii: “Tartus on viimasel ajal kriminaalpolitseile küllalt hästi tuntud kolm retsidivisti – vennad Puured – oma endise tööala vahetanud uue vastu ja „võluvad”” nüüd neidudelt, leskedelt ja vanapiigadelt raha ning väärtasju tõotades võlutavatega abielluda. Viimane toiming on igal juhul pidamata jäänud ning naised oma väärtasjust ja rahast lahti saanud. Petetud naiste arv pole kaugeltki väike, kuna kolm „spetsialisti” üsna heade tulemustega töötavad. Kohus siin naisi palju aidata ei saa, tikub ikka tsiviilvahekorrani välja minema. Petetud naised käivad aga järjest kriminaalpolitseis häda kaebamas.”

Huvitav on tõik, et õlgpeigmeeste” kolmik elas toonasel Aia tänaval (praegune Vanemuise tänav) majas nr. 19. Tänapäeval tuntakse seda kireva ajalooga maja, kus elas ja produtseeris 1920ndatel filme Theodor Luts, („Tartu Hollywood”), Tartu Kirjanduse Majana. Lisaks kolmele vennale elas samas toas nende 70-aastane ema! Keegi vendadest tööl ei käinud – ju siis oli teenistus õlgpeigmeestena piisavalt hea.

Vendade “ettevõtmisel” esialgu eriti hästi ei läinud, samas teeniti piisavalt, et endale uued nooblimad ülikonnad soetada ning seeläbi pääseti juba paremale marjamaale – jõukamate naiste seas paranes löögivõime. Ohvrid leiti tihti üles läbi ajalehtede tutvumiskuulutuste, mida vennad ka ise ajalehtedesse panid.

Postimehest (06.01.1933) võime värvikat kirjeldust edasi lugeda: “Kõik kolm hindavad väga rätsepakunsti saavutusi, niipalju kui rahakott vähegi lubab. Suveti võis nimetatud härraseid Barklai platsil puude all istumas näha: sinised ševiotülikonnad seljas, peas laevakapteni mütsid ja jalas tenniskingad. Vennaksed istusid pingil otsekui pääsukesed telefonitraadil ja heitsid tuliseid pilke jalutavate naiste perre. Kõige vanemal vennal Adamil on veel kuldraamiga näpitsprillid ninal ja ta välimus tuletab kangesti meelde ühe skandinaavia riigi valitsevat maja liiget.”

Vennad esinesid reeglina valenimede all (näiteks Kuusik, Männik, Kaasik) ja esitlesid ennast jõukate ärimeeste või ametnikena. Paljud abielujanus naised jäid vendi uskuma. Järgnes kuramaaž, abielulubadused, laenupalved, kingitused jne. Postimees pidas vajalikuks märkida, et kõigele sellele aitasid kaasa “”hea suuvärk ja rätsepakunst”. Teada on, et mõnelt daamilt õnnetus välja meelitada isegi 1000 krooni või rohkemgi (toonane keskmine kuupalk oli u 100 krooni). Võib oletada, et jõukamad ja uhkemad naised oma lugudega politsei või ajakirjanduseni ei jõudnud, kuna nad kartsid oma au pärast.

Vennad ei säästnud ka teenijatüdrukuid, sihtmärkideks valiti peamiselt need, kelle tööandjaks oli mõni jõukas pere (Postimees: „Terve rea teenijatüdrukute sõrmused ja teised esemed on „mälestusesemetena” kolmiku hoole all.”). Omaette tegevusväljaks olid vendadele ka kalmistud. Risti pealt loetud nime abil asuti esinema lahkunud mehe kaugeks sugulase või kauge tuttavana. Postimees (06.01.1933) kirjeldas edasist: „Õhatakse sügavasti koos leinajaga, kuni sigineb sõprus, mis tihti eelpool tooduga sarnaselt lõpeb.”

Õlgpeigmeeste tegevus hakkas 1932. aasta paiku Tartus suurt tähelepanu pälvima ning selle tulemusena ilmus 6. jaanuaril 1933 Potimehes artikkel, mille mitmeid lõike on ka eelnevalt käesolevas kirjatükis tsiteeritud ja refereeritud. Selle tagajärjel jäi vennaste teenistus tõenäoliselt kasinaks. 1933. aasta kevadel kaebas vanem vend Adam Puure Postimehe vastutava toimetaja O. Männi kohtusse, leides, et 6. jaanuaril ilmunud artiklis on tema isiku väärtuse mõnitamist, au haavamist ja irvitamist avalikkuse ees.

Kohus mõistis Männi õigeks. Postimees (20.05.1933) võttis asja tabavalt kokku: “Kuna tunnistajate läbi on ajalehes avaldatud asjaolud osutunud täiel määral tõsioludele vastavaiks, siis tuleb toimetaja Mänd kohtulikult õigeks mõista. Selle artikliga on toimetaja osutanud suure teene Tartu seltskonnale, paljastades kelmid, kelle eest nüüd mõnigi kergeusklik ja meheleigatseja naine oskab end hoida. Lühikese nõupidamise järele kuulutas kohus otsuse, millega toim. O. Mänd kohtulikult õigeks mõisteti.”

Vendade Puurede edasisest saatusest on teada, et kriminaalne tegevus jätkus. Johannes Puure mõisteti 1934. aasta veebruaris mitmete varguste eest vangi. 1934. aasta 15. mai Postimehest võime lugeda, et Tartus tuntud õlgpeigmees Adam Puure on kihlunud Võisikus Viljandimaal kellegi kudujaga, kes on peigmehest kümmekond aastat vanem. 1935. a 15. veebruaril ilmunud Sakalast saame aga teada, et Adam Puure oli oma mõrsjaga käitunud nagu „eelnevatega” ning talle mõisteti lõpuks ikkagi 4-kuuline vanglakaristus.

12. mail 1936. aastal ilmus ajalehes Uus Eesti järgnev uudisnupp: “Esmaspäeval kella 5 paiku peale lõunat lõi Tartus Uueturu ja Söögituru nurgal Adam Puure, 41 aastat vana, Enno Tikkule, 24 a. vana, noaga raske haava vasakusse käevarde. Tikk toimetati haiglasse. A. Puure oli tänaval kohanud Tikku ja seletanud, et ta olevat ettevötja, kuid praegu puuduvat raha, et napsi osta. Tikk pole aga raha andnud ja vastanud: „Sa oled õlgpeigmees lõika sealt, kust saad, mina sulle ei anna. Puure, kes olnud viinastanud olekus, vihastanud selle peale, haaranud taskust noa ja löönud sellega Tikku, mille järele ise tahtnud põgeneda. Sündmuse kohale lähenenud kordnik Vaher, kes, nähes verist meest, pärinud vastujooksjalt Puurelt, et kuhu lööja jäi. See vastanud, et lööja jooksnud ära. Sündmuse pealtnägijate hüüetest saanud aga kordnik aru, et Puure ise ongi lööja, mispärast ta ka mehe kinni pidas. Läbiotsimisel leiti tema taskust verine nuga.”

Mainitud pussitamise eest määrat Adam Puurele 4-kuuline vanglakaristuse. Sellest, mis vennad vahetult II maailmasõjale eelnenud aastatel või sõja ajal tegid, infot ajakirjanduses ega leitud arhiivimaterjalides pole.

Autor tänab Rahvusarhiivi arhivaari Andero Nimmerit ja Tartu Linnamuuseumi arheoloogia osakonna juhatajat Arvi Haaki sisukate kommentaaride ja abi eest.

Ants Siim
Tartu Linnamuuseumi haridusprogrammide kuraator

Kasutatud materjalid:

Päewaleht, nr. 210, 18. september 1920
Päewaleht, nr. 176, 4. juuli 1924
Postimees, nr. 4, 6. jaanuar 1933
Postimees, nr. 117, 20. mai 1933
Postimees, nr. 53, 23. veebruar 1934
Postimees, nr. 131, 15. mai 1934
Sakala, nr. 20, 15. veebruar 1935
Uus Eesti, nr. 128, 12. mai 1936
Postimees, 13. august 1996
ERA.55.2.108
ERA.1947.1.111