Käesolev blogipostitus tutvustab 1920.–1930. aastatel Tartusse Raadile ehitatud kolme tähelepanuväärset hoonet, mis kõik omasid algselt sõjaväelist otstarvet. Nendeks hooneteks on Roosi tänava ääres asuvad kaks lennukiangaari (Roosi 83 krundil) ja insener-arhitekt Dmitri Tõnisbergi kavandatud ratsamaneež, mis omal ajal oli üks Baltikumi suurimaid. Maneež asus angaaride vahetus läheduses. Pärast sõda ehitati maneež ümber ning see lammutati 2000. aastate alguses. Angaarid on tänapäevani säilinud väiksemate juurdeehitustega.
Esimesed puidust lennukiangaarid pandi Raadile püsti 1919. aastal, kui Eesti iseseisvumise järel kolis Raadile lennurügemendi 2. eskadrill ja Raadile toimetati kaks puust angaari Tallinna lennusadamast. 1925. aastal anti lennuvälja laiendamiseks sõjaväele üle nn Dauguli aed. Alates 1930. aastast likvideeriti lennurügement ning Tartus Raadi lennuväljal paiknenud üksus nimetati 2. üksikuks lennudivisjoniks, mis tegutses selle nime all 1940. aastani.Iseseisvuse lõpuaastatel oli Raadi üksuse varustatus üsna kesine, siin paiknes kolm Tšehhi päritolu luure- ning kergpommituslennukit, toona lennati peamiselt relvastamata treeninglennukitel. 1940. aasta mais jõudsid Raadile viis Henscheli Hs-126 tüüpi luurelennukit, kuid nendel jõuti lennata vaid kuu aega kuni Nõukogude režiimi kehtestatud üldise lennukeeluni. Siinsed lennukid veeti seejärel Nõukogude Liidu avarustesse. 
Lennusadamast toodud algsed puitangaarid amortiseerusid ja lammutati alles 1930ndate keskel. Lõunapoolne raudbetoonist lennukiangaar valmis 1926. aastal n-ö osana aerodroomi laiendusplaanidest. Angaar on ehitatud raudbetoonsõrestikul ning sõrestikuvaheline müüri osa on laotud betoonplokkidest, samuti on põrand valubetoonist valatud ja tsementparketiga kaetud. Lõunaangaari algne põrandapindala ilma hilisemaid juurdeehitusi arvestamata oli 836,5 ruutmeetrit. Põhjapoolse angaari ehitus algas 1935. aasta suvel ning suurem ehitustöö lõppes 1936. aasta suvel. Ehitustööde päevikust on teada näiteks, et igapäevasteks töödeks lisaks ehitustöödele olid „hobumeestega joogivee vedu“ ja „tööriistade parandamine“. Ehitustööde päevikust selgus veel, et intensiivsemal ehitusperioodil (1935 sügis) valati betooni mitmel juhul ööpäevaringselt (16 meest vahetustega). Ehituse maksumuseks kujunes toonases rahas 106 000 kr.
Samaaegselt põhjapoolse angaariga toimus ka tänapäevaks hävinud uhke ratsamaneeži ehitus. Ehitustööde tipphetkel oli kahe objekti peal korraga töötamas ligi 100 töölist. Suur osa ehitustööd teostati nn „avalikkude tööde” korras, mis tähendas, et ehitusele oli värvatud tööbörsi kaudu töötuid, kelle hulgas leidus ka palju naisi, kuna sel ajal oli tööpuudus üsna suur just naiste seas. Ehitus kestis kogu 1935. aasta suve ja enamiku sügisest, kuid halvad ilmastikuolud põhjustasid ehitustöödes pikki viivitusi ning lõplikult valmisid objektid 1936. aasta suveks. Postimees tõi eraldi välja, et lennuangaar valmis tulekindla ehitisena ja maneež ehitati segaehitusena puust katusekonstruktsiooniga. 
Nende kahe objekti tähtsust ilmestab fakt, et ehituse lõppfaasis käis objekte vastu võtmas kaitsevägede ülemjuhataja Johan Laidoner. Ülevaatusel jäi härra Laidonerile ette ratsamaneeži duširuumi pesukauss, mille ta leidis liiga väikse olevat – ka see fakt sai pidulikul kombel ehitustööde päevikusse registreeritud.Maneeži suurus oli 75 x 25 m ning see mahutas üle 40 hobuse, lisaks oli maneežil ka rõdu 200 pealtvaataja jaoks. Elektrivalgusega ja elektriga köetud maneeži põrand oli kaetud saepurukihiga. Maneež võimaldas teha trenni ja pidada võistlusi igasuguse ilmaga ning seal treenimisest olid huvitatud ka kergejõustiklased. 
Nii põhjaangaari kui ka maneeži ehitustööde juhatajaks oli Dimitri Tõnisberg. Põhjapoolse angaari konstruktsiooni autoriks oli hilisem maailmanimega insener ja ehitusteadlane August Komendant (1906–1992). Angaari muudabki tähelepanuväärseks selles kasutatud nn pingbetoonlahendus, mille mõtles angaari jaoks välja just Komendant. Tavalise raudbetooni puhul on terasvarbadest sarruse ümber valatud betoonisegu, pingbetooni puhul teraskonstruktsioonid ehituse ajal pingestatakse (tehakse eelpingestus), et tagada parem kandevõime. Pingbetoonlahendused tõid hiljem August Komendantile maailmakuulsuse. Eriti palju tunnustust tõi talle koostöö Saaremaal sündinud USA arhitekti Louis Kahniga. Komendanti insenertehniliste lahenduste järgi on valminud Tartus ka Riigi viljasalve silo (pragune Tartu Milli silo, Väike-Kaar 33) ja Tartu veetorn (Õpetaja 9).
Teise maailmasõja ajal paiknesid Raadil mitmed Saksa lennuüksused, seal oli lennukite remondi- ja hooldusbaas. Sakslased rajasid Raadile ka esimese betoneeritud lennuraja. Teise maailmasõja järel jäi Raadi lennuväli Nõukogude sõjaväe käsutusse ning siia rajati strateegilise tähtsusega kaugpommitajate lennuväli. Tartust sai välismaalastele suletud linn. Raadi sõjaväe lennuvälja laiendati oluliselt ning sellest sai väidetavalt Baltimaade suurim. Nõukogude väed lahkusid Raadilt 1992. aasta paiku. Hoolimata sellest, et Roosi tänava angaarid on risustatud nõukogudeaegsete remontide ja juurdeehitustega, on mõlemad angaarid Tartu üldplaneeringu kohaselt miljööväärtuslikud objektid ja seetõttu on nende püsimine tagatud. Maneežil kahjuks nii hästi ei läinud – maneež jäi linnavalitsuse planeeritud linnahallile ette ja lammutati käeoleva sajandi alguses. Linnahalli ei ole tänapäevani ehitatud.
Blogipostituse koostas Tartu Linnamuuseumi haridusprogrammide kuraator Ants Siim
Allikad:Kaarel Siim, “Tartu lennukiangaari raudbetoonkonstruktsiooni tehnoseisundi uuring”, 2018 (TTÜ Ehituse ja arhitektuuri instituudi lõputöö)Silja Möllits, Kaarel Piirimäe, “Eesti sõjaajaloolise arhitektuuripärandi kaardistamine ja kasutusvõimaluste analüüs. 19. ja 20. sajand”, 2017Tartu Valla Lõunaosa (II etapi) detailplaneering, 2011Eesti Päevaleht, 31.10.2003Maa Hääl: maarahva ajaleht, 29.07.1934Postimees, 17.01.1936Postimees, 30.01.1936Päewaleht, 06.05.1936Tartu Postimees, 02.05.2020Eesti kasarmud, 2008EAA.2111.1.13340.15EAA.211.1.13477.8EAA.2111.1.13334.1EAM.Fk.010855.018https://www.tartu.ee/et/pohjapoolne-ja-lounapoolne-lennukiangaar