„Punane viiuldaja” 1920ndate Tartus kirgi kütmas

with Kommentaare pole

1922. aasta 15. jaanuaril pidi Tartus „Bürgermusse” saalis toimuma rahvusvaheliselt tuntud kommunismilembese viiuldaja ja Lenini hea tuttava Eduard Sõrmuse (1878-1940) kontsert, mis tekitas Tartus palju furoori ning lõppes skandaaliga. Luunja vallas sündinud Sõrmust iseloomustati Nõukogude ajal kui „viiuldajat ja revolutsionääri”. Tema elust valmis 1974. aastal mängufilm „Punane viiuldaja”, mille lavastaja oli Kaljo Kiisk ning kus astusid üles Jüri Järvet, Kaarel Ird, Ants Eskola jpt. Sõrmus esines elu ajal rohkem kui 30 riigis. Tema kontsertidel sai reeglina lisaks virtuoossele viiulimuusikale kuulda ka enamlikku agitatsiooni. Muuhulgas väitis ta Saksamaal „Tuljakut” esitades, et see on vene töölislaul.

Kommunistlik propaganda tõi Sõrmusele paljudes riikides pahandusi kaela. Sama juhtus ka noores Eesti Vabariigis 1922. aastal, kui Nõukogude Venemaal elav viiuldaja siia kontserte andma sõitis. Järgnevalt toome ära paar värvikat allikat Sõrmuse Tartu kontserdi kohta. Nendeks on kaasaegse Ilmar Raamoti meenutused ning Pealinna Teatajas ilmunud artikkel „Kärarikas kontsert “Bürgermusses.” – Ed. Sõrmus väljavilistatud”.

Tartu Bürgermusse (ehk linnakodanike klubi) maja asus kesklinnas aadressil Uusturg 11, umbes praeguse kaubamaja kohal. Maja hävis II maailmasõjas. Postkaart “”Tartu: Dorpat: Bürgermusse”, Eesti Rahvusraamatukogu

Agronoom ja poliitik Ilmar Raamot (1900-1991) on meenutanud:

Tartut külastas sel talvel Nõukogude Liidust saabunud viiuldaja Sõrmus, kes andis kontserdi Uueturu tänavas asunud Bürgermusse saalis. Sõrmuse kohta oli andmeid, et ta on kommunist ja et ta oli Eesti Vabadussõja ajal esinenud ettekannetega meie vaenlaste rindel. Sõrmuse kontsert Tartus tundus olevat eestlastele, eriti Vabadussõjast osa võtnud üliõpilastele rahvusliku solvamisena. Nii kujunes arusaamine, et see kontsert tuleb lihtsalt luhta ajada. See jutt ulatus ka Tartu punaste kõrvu ja nad asusid korraldama Sõrmuse kaitset. Samal ajal ilmus „Postimehes” kontserdi eel kuulutus, et ostetakse mädamune. Igale tartlasele oli selge, mida kuulutus tähendas. „Poolt ja vastu” elevust oli muidu vaikses Tartus rohkesti.

Kontserdiõhtul riietusin sõjaaegsesse frentškuube, asetasin endale oma sõjaaegse nööri otsas ripneva vile kaela ning panin kummassegi rinnataskusse (et see oleks kõigile silmapaistev) ühe kanamuna. Selles „õhturiietuses” ilmusin kontserdile. Umbes samasugused nägid välja minu tuttavad ja mulle tundmatud mõtteosalised. Nii oli õhk juba enne kontserdi algust küllaltki pinev. Minu akadeemiline isa Albert Assor (Eesti Vabariigi viimane kohtuminister) oli paigutanud oma kahuriväepatarei trompetimängija-signalisti saali rõdule. Saal oli rahvast tulvil. Sõrmuse lavale ilmudes algas saalis nii plaksutamine kui ka vilekontsert. Sõrmusel jätkus aga külma verd, ta asetas viiuli lõua alla ja alustas mängu, mida samaaegselt asus saatma trompetist rõdul. Lendas esimene muna ja see purunes vastu viiulit. Siis lendas mune mitmelt poolt ja nende hulgas ka üks minu oma. Kahjuks pean tunnistama, et ma ei mõistnud kaugust õigesti arvestada ja minu visatud muna kukkus Sõrmuse jalge ette. Lootsin oma viga parandada järgmise viskega, kuid enne veel kui jõudsin muna taskust välja võtta, kuid veel enne kui jõudsin muna taskust välja võtta, lõi üks minu läheduses seisjatest selle läbi tasku rusikaga puruks. Vahepeal oli lärm saalis paisunud nii suureks, et Sõrmusel tuli mäng katkestada. Sõrmus katsus seejärel veel midagi seletada, kuid sellest ei tulnud enam midagi välja. Kontsert oli lõppenud ja politsei tegi abituid katseid rahva korralekutsumiseks.

Huvitava paralleelina Raamoti mälestustele toome ära Tallinna Teatajas 1922. aasta 16 jaanuaril ilmunud kajastuse:

Kärarikas kontsert “Bürgermusses.” – Ed. Sõrmus väljavilistatud

Eduard Sõrmus, ETMM _ Fk 395/d

Eila õhtu kl. 8 pidi „Bürgermusse” ruumides Ed. Sõrmuse viiulikontsert olema. Rahvast, suuremalt osalt uudishimulised, kes mingit „skandaali” ette aimasid, kogunes saal täis.

Nii pea aga, kui Sõrmus lavale ilmus, läks saalis mürgel lahti. Huvitaval kombel oli Sõrmust ja tema kunsti toetav publikum pahemale, vilistajad paremale poole saali osasse koondunud. Kui esimene vilede ja muude instrumentide hoog vaikis, lendas esimene muna lavale, sattus eesriide peale ja valgus õnnetumal kombel Sõrmusele kaela. Viimane palus rahu ja pani ette tema võimiste hindamist kontserdi lõpuks jätta. Kuid viled pääsid uuesti lahti ja munad hakkasid lendama. „Pahem tiiv” protesteeris ja nimetas lärmitsejaid „vereimejateks”. Mõned lärmitsejad toimetati korrapidajate poolt välja, tulid aga teisest uksest sisse tagasi. Ka politsei palus rahu, kuid tagajärjeta, sest rahurikkujad olid enamasti üliõpilased ja ohvitserid. Kui Sõrmus siiski viimaks tahtis mängu alustada, algas niisugune munade sadu, mis kunstniku välimuse varsti kollaplekiliseks muutis ja teda sundis hüppeid tegema, et „kuivemat” kohta otsida.

Kontsert tuli lõpetada, ilma, et teda algadagi oleks saadud. Tõusis üldine segadus, vastastikku sõimlemine. Nõuti raha tagasi, teised soovitasid piletitest sissetulnud raha invaliidide toetamiseks anda jne. Kas niisugune teguviis küllalt „kultuuriline”, on muidugi teine küsimus. H.

Mõned päevad pärast kirjeldatud kontserti kohustasid võimud Sõrmuse Eestist lahkuma ning keelasid tal ka tulevikus kontsertide andmise Eestis. Sõrmus eiras korraldusi ja jäi Tallinna. Selle peale peeti ta Tallinnas kinni ja viidi arestimajja. Juba järgmisel päeval käskis siseminister Sõrmuse Narva kaudu Nõukogude Venemaale tagasi saata. See jäigi viiuldaja viimaseks sünnimaakülastuseks. Veel 1925 saatis ta riigivanemale kirja sooviga Eestisse tulla. „Mul on igatsus jälle oma kodumaad näha. Ma palun Teid väga, meie endise sõpruse nimel, mulle lubada mõni nädal Eestis kontserte anda.” Luba Sõrmus ei saanud.

1936. aastal asus Sõrmus koos oma inglannast abikaasaga elama Moskvasse, kus aga algasid Stalini „puhastused”. Sõrmus sattus ebasoosingusse, tal keelati esinemine ja perel tuli kolida ühiskorterisse. Sõrmuse tervis ei pidanud vastu, ta haigestus ning suri 16. augustil 1940. Urn tema tuhaga asub Moskvas Novodevitšje kalmistu punases kivimüüris.

Ants Siim

Allikad:
„Kärarikas kontsert “Bürgermusses.” – Ed. Sõrmus väljavilistatud”, Tallinna Teataja, 16. jaanuar 1922
„Tuljak – punaste hümn?”, Esmaspäev, 9. november 1925
„Elu, mis oli pühendatud revolutsioonile ja muusikale”, Sirp ja Vasar, 29. september 1978
Harri Kõrvits. „Eduard Sõrmus. Monograafia.”, 1968, Eesti Raamat. Tallinn
Ilmar Raamot, „Mälestused”, 2013, Varrak. Tallinn (uusväljaanne)
Luunja valla kodulehekülg, https://luunja.ee/turistile/vaatamisvaarsused-1/malestusmargid/julius-sormus