Eila õhtu kl. 8 pidi „Bürgermusse” ruumides Ed. Sõrmuse viiulikontsert olema. Rahvast, suuremalt osalt uudishimulised, kes mingit „skandaali” ette aimasid, kogunes saal täis.Nii pea aga, kui Sõrmus lavale ilmus, läks saalis mürgel lahti. Huvitaval kombel oli Sõrmust ja tema kunsti toetav publikum pahemale, vilistajad paremale poole saali osasse koondunud. Kui esimene vilede ja muude instrumentide hoog vaikis, lendas esimene muna lavale, sattus eesriide peale ja valgus õnnetumal kombel Sõrmusele kaela. Viimane palus rahu ja pani ette tema võimiste hindamist kontserdi lõpuks jätta. Kuid viled pääsid uuesti lahti ja munad hakkasid lendama. „Pahem tiiv” protesteeris ja nimetas lärmitsejaid „vereimejateks”. Mõned lärmitsejad toimetati korrapidajate poolt välja, tulid aga teisest uksest sisse tagasi. Ka politsei palus rahu, kuid tagajärjeta, sest rahurikkujad olid enamasti üliõpilased ja ohvitserid. Kui Sõrmus siiski viimaks tahtis mängu alustada, algas niisugune munade sadu, mis kunstniku välimuse varsti kollaplekiliseks muutis ja teda sundis hüppeid tegema, et „kuivemat” kohta otsida.Kontsert tuli lõpetada, ilma, et teda algadagi oleks saadud. Tõusis üldine segadus, vastastikku sõimlemine. Nõuti raha tagasi, teised soovitasid piletitest sissetulnud raha invaliidide toetamiseks anda jne. Kas niisugune teguviis küllalt „kultuuriline”, on muidugi teine küsimus. H.Mõned päevad pärast kirjeldatud kontserti kohustasid võimud Sõrmuse Eestist lahkuma ning keelasid tal ka tulevikus kontsertide andmise Eestis. Sõrmus eiras korraldusi ja jäi Tallinna. Selle peale peeti ta Tallinnas kinni ja viidi arestimajja. Juba järgmisel päeval käskis siseminister Sõrmuse Narva kaudu Nõukogude Venemaale tagasi saata. See jäigi viiuldaja viimaseks sünnimaakülastuseks. Veel 1925 saatis ta riigivanemale kirja sooviga Eestisse tulla. „Mul on igatsus jälle oma kodumaad näha. Ma palun Teid väga, meie endise sõpruse nimel, mulle lubada mõni nädal Eestis kontserte anda.” Luba Sõrmus ei saanud.1936. aastal asus Sõrmus koos oma inglannast abikaasaga elama Moskvasse, kus aga algasid Stalini „puhastused”. Sõrmus sattus ebasoosingusse, tal keelati esinemine ja perel tuli kolida ühiskorterisse. Sõrmuse tervis ei pidanud vastu, ta haigestus ning suri 16. augustil 1940. Urn tema tuhaga asub Moskvas Novodevitšje kalmistu punases kivimüüris.
Ants Siim
Allikad:„Kärarikas kontsert “Bürgermusses.” – Ed. Sõrmus väljavilistatud”, Tallinna Teataja, 16. jaanuar 1922„Tuljak – punaste hümn?”, Esmaspäev, 9. november 1925„Elu, mis oli pühendatud revolutsioonile ja muusikale”, Sirp ja Vasar, 29. september 1978Harri Kõrvits. „Eduard Sõrmus. Monograafia.”, 1968, Eesti Raamat. TallinnIlmar Raamot, „Mälestused”, 2013, Varrak. Tallinn (uusväljaanne)Luunja valla kodulehekülg, https://luunja.ee/turistile/vaatamisvaarsused-1/malestusmargid/julius-sormus