Pilguheit Jaan Tõnissoni koju

with Kommentaare pole
1916. Jaan Tõnisson abikaasa ja kahe pojaga kodus. ERA.1627.1.116.30

Ajal, mil enamik eestlasi peab vaid enda enda kodus aega veetma, kulub ära pilguheit ühte tähelepanuväärsesse mineviku Tartu kodusse. Käesolev blogipostitus läheb tagasi II maailmasõja eelsesse aega ja vaatab sisse Jaan Tõnissoni (1968-1941) ja tema perekonna majja aadressil Anna Haava 7. Hiljuti korda tehtud Tõnissonide majast ega ka selle uhkest roosiaiast tänapäeval küll eriti midagi algupärast ei leia, aga tuleb rahul olla, et vahepeal väga halvas seisukorras olnud maja on jälle elule aidatud. Algselt ühe pere elumajana ehitatud majas asub tänapäeval mitu korterit.

Vennad Jaan ja Jüri Tõnisson ostsid maja jaoks krundi 1900. aastal toonase Tööstuse (tänapäeval A. Haava) tänava äärde ning 1903. aastaks ehitati krundile esialgne väiksem maja. Tänapäevase hoone ristkülikukujuline põhimaht valmis 1907. aastal. Hoone on ehitatud osade kaupa – Tõnissonide kasvav pere ja ka majateenijad vajasid aina suuremat elamispinda. Põhimahu põhjaküljele liideti ristkülikukujuline juurdeehitus 1912. aastal ning hoone kirdepoolne juurdeehitus ehitati 1913. aastal. Lääneküljel olnud rõdu ehitati toaks. Suuremaid juurdeehitusi plaaniti ka 1927. aasta paiku, need kõik aga ei teostunud, rolli võis mängida ka 1929. aastal alanud majanduskriis. Siiski valmis 1920. aastate lõpuks kitsas kolmekordne kivimaja aadressil Anna Haava 7a, mis kuulus samuti Tõnissonidele.

Jaan Tõnisson koos perekonnaga sunniti 1940. aastal nõukogude võimu tulekul pärast sundvõõrandamist kolima väiksesse kahetoalisse korterisse kõrvalmajas Anna Haava 7a. Nõukogude ajal ehitati Tõnissonide maja ümber (peamiselt ehitati palju vaheseinu) ja seal paiknes mitu väiksemat korterit. 1990ndatel said omandireformi käigus maja tagasi Jaan Tõnissoni pärijad, kes küll paraku erinevatel põhjustel sellega midagi ette ei võtnud. 2015. aastal müüdi maja ettevõttele, mis lasi seal lühemat aega skvotteritel elada ning seejärel maja korda tegi, korteriteks jagas ning ükshaaval korterid maha müüs. Teadaolevalt pole hetkel plaane maja kaudu Jaan Tõnissoni mälestust jäädvustada läbi rohkema kui olemasoleva väikse tahvlikese maja seinal.

1927-1928. plaaniti laiendusi Tõnissonide majale. Kõik plaanitu ei teostunud. ERA.1627.1.13

Tõnissoni maja asus selle ehitamise ajal Tartu linna äärel ja tõenäoliselt sai asukoha valikul oluliseks raudteejaama lähedus – nn Toometaguse vaksali lähedasse ossa kogunes 19. saj lõpu ja 20. saj alguse „ehitusbuumi” ajal elama kohalik jõukam Eesti seltskond. Tõnissoni majast sai omamoodi keskus ärksamate eestlaste jaoks. Vahetus läheduses paiknesid nii Eesti Põllumeeste Seltsi näituseväljak (1901‒1934, kolis 1934. aastal üle raudtee Veerikule), Eesti Üliõpilaste Selts (Jaan Tõnisson oli EÜSi liige, seltsi maja valmis 1902) kui ka esimene eestikeelne keskkool Tartu Eesti Noorsoo Kasvatuse Seltsi Tütarlaste Gümnaasium (asutatud 1906, oma majja koliti 1920, tänapäeval Miina Härma Gümnaasium). Teada on, et 20. sajandi esimesel kümnendil kogunes Tõnissoni kodus sageli sõpruskond, kuhu kuulusid teiste seas Hella Wuolijoki, Karl Eduard Sööt, Aleksander Läte, Gustav Suits, Rudolf Tobias, Kristjan Raud, Karl August Hindrey, Anna Haava jpt..

Publitsist Juhan Luiga on meenutanud, et Tõnissonide maja sai sageli külaliste poolt tühjaks joodud ja söödud. Loomulikult olid karske Tõnissoni kodus reeglina vaid alkoholivabad joogid saadaval. Külalisi lohutanud teadmine, et söögi ja joogi üle keegi arvet ei pidanud. Nende külaskäikude ajal tekkinud aga sõprussidemed ja ideed, mis kindlasti omasid tulevikus eestluse edendamisel suurt tähtsust. Karl August Hindrey leidis, et hoolimata maja pidevast pool-valmis olekust käis Tõnissoni juures alati elu ja võrdles elamist talukohaga, kuna seal oli leilisaun, kus kõik soovijad said laupäeviti käia.

1908. Tõnissonide maja aed. Foto autor Aleksander Eisenschmidt. ERM Fk 211:10

Siinkohal tuleb ära mainida, et Jaan Tõnissoni poissmehepõlves elas samas majas ka vend Jüri ning ajutiselt oli maja koduks hilisemale Tartu ülikool rektorile Johan Kõpule ja ajakirjanik Jakob Ilvesele, rääkimata mitmetest Tõnissonide sugulastest, kes tihti seal öömaja leidsid. Arvestades, et maja asukad olid peamiselt mehed, siis pole ehk üllatav Aino Kallase arvamus, et Tõnissoni maja oli küll hea vaikne koht päeval töö tegemiseks, aga see polnud eriti kodune, kuna olevat tunda olnud, et „naise käsi ei ole seda korraldanud”. Kõik see aga muutus 1910. aastal – Jaan Tõnisson abiellus tuntud õllevabrikandi Hendrik Lõhmuse tütre Hildegardiga (1890-1976).

1930. aastate II pool. Jaan Tõnisson poja Ilmari ja pojapoja Tõnisega mängimas. ERA.4399.1.4.72

Esimene poeg Ilmar Hans sündis perre 1911. aastal. Järgnevald sündis perre veel neli last. (1912. Heldur Jaan, 1916. Hilja Reet, 1918. Lembit Rein ja 1922. Mari-Ann Lagle). See kõik tähendas, et Jaan Tõnissoni maja oli alates 1910. aastatest kuni 1940. aastani ühepereelamu.

1932. aastal sündis majja ka Ilmar Tõnissoni poeg Tõnis, kes elab tänapäeval Stockholmis. Tõnisele oli umbes 80 aasta tagusest ajast kõige eredamalt meelde jäänud üks maal, mida ta Tartu Linnamuuseumile kommenteeris: “Ise mäletan ühte maali mis mind lapsena hirmutas: mees mustades riietes, kes hoiab suurt haamrit enda ees, sihtides kaugamal olevate punaste leekide suunas. Hiljem sain aru, et pilt oli palvetavast mungast ja haamer oli rist.”

Kirjeldamaks Jaan Tõnissoni pere kodu toome ära 1928. aasta 22. detsembril Postimehes ilmunud kirjelduse.

 

 

 

Jaan Tõnissoni kodu.

Eemal linna käratsevast keskkohast, peaaegu raudtee ääres Tööstuse tn. 7 asub kõrge planguga piiratud aia keskel ühekordne puust ehitus mansardkorraga. Omal ajal on see maja veelgi väiksem olnud, kuid perekonna suurenemisega on ka maja järk-järgult kasvanud. On ehitatud uusi soppe ja toakesi ning katsutud ruumi juure võita. Alles läinud suvel asuti teise maja ehitamisele kõrvuti vanaga. See on juba kiviehitus ja kolmekordne.

Jaan Tõnissoni kodu… Tõepoolest suur ja avar ei ole see kaugeltki mitte ja erilist toredust ei paista ka siit silma. Kuid kodune ja mugatv kindlasti. Sõbralikud toakesed, täidetud maitsekalt valitud mööbliga ja asjadega. Viibides neis ainult lühematki aega tundub, nagu oleks see sinu oma kodu, nii tuttav ja hubane.
Ei ole pikalt kirjutada ühe perekonna korterist. Eesttoast astume piklikku saali. Suure osa sellest täidab uus „Astroni” tiibklaver, ostetud tänavu Tallinna näituselt. Seni aeti läbi pianiinoga. Siis sohva garnituur. Mõned maalid seintel, Prof. Adamsoni skulptuur postamendil, see on kõik. Mitmekesisem on salong, mis asub saali kõrval. Ruumi poolest vast sama suur kui saal, piklik ja hulga akendega. Tagaseinas tore Neffi maal, postamendil Prof. Adamsoni skulptuur, seintel veel mitmed Aivazovski, Kleveri ja teiste tööd. Messneri portselanasjakesi ja samasugune kroonlühter laes. Kõige selle juure kuulub lihtne mahogonipuust empiirstiilis mööbel. Lihtne kuid maitsekas.

 

Salongi kohal üle saali asub J. Tõnissoni töötuba. Õigem oleks seda nimetada raamatukoguruumiks, sest peale raamatute on siin vähe, millest rääkida. See tuba on hiljem välja ehitatud ja varustatud nii suurte akendega ümberringi, et valgus tuleb tuppa kahest seinast. Kirjutuslaua nime kannab väikene nikerdatud jalgega lauakene enam kui tagasihoidliku tindipotiga ja lihtsa lambiga. Paar lillepotti aknal laua ees. Laua juure kuuluvat tooli ei ole üldse, vaid paar kolm tooli on siia laenatud söögitoast. Sellest äärmisest lihtsusest hoolimata (aga vast ka just sellepärast) meeldivat see tuba J. Tõnissonile kõige enam. See olevat ainuke nurgake, kus ta võivat rahulikult oma mõtteid koondada ja süveneda töösse.

Üllatab raamatute mitmekesidus ja rohkus: kaks toa seina on neist täidetud maast laeni, kuna üks osa on paigutatud ruumipuudusel kabineti kõrval asuvasse pimedasse tuppa. See on rikkalik kogu kõige kõlavama nimeliste autorite töödest nii majandusteaduse kui politika ja ilukirjanduse alalt kogu ilmast igas keeles.
Lihtne ja tagasihoidlik on ka söögituba. Sealt edasi viib vahetäik lastetuppa, magamistuppa ja trepp mansardkorrale, kus veel mõned väiksemad toad.

 

 

 

 

Valik fotosid
1927-28. Tõnissonide maja ümberehituste jaoks tehtud joonised (2 varianti). ERA.1627.1.13

 

 

 

1923. Jaan Tõnisson ja New York Timesi toimetaja John Huston Finley Tõnissoni kodus. EAA.2111.1.12432.7

 

Tõnissonide perekond 1920. aastatel

 

Jaan Tõnisson perekonnaga 1930. aastate II poolel, seinal (keskel) on näha salongis aukohal olnud Carl Timoleon von Neffi õlimaal „Kuulataja”. Tänapäeval kuulub maal Tartu Kunstimuuseumi kogusse. ERA.1627.1.112.14

 

Carl Timoleon von Neff – “Kuulataja” (1869). TKM TR 627 M 197

 

 

Vasakul: 2017. Tõnissonide maja. Foto: Kultuurimälestiste riiklik register (Egle Tamm)
Paremal: 2018. Tõnissonide maja. Ühekordne mansardkorusega palkseintega hoone on pealt krohvitud pritskrohviga. Foto: Kultuurimälestiste riiklik register (Egle Tamm)

 

 

Allikad

Krista Aru, “Jaan Tõnisson — rahvajuht ja riigivanem”, 2019 (Rahvusarhiiv)

Krista Aru, “Tartu renessansipäevil loodi kodanikuühiskonda”, Sirp, 08.10.2010

Toomas Hõrak, “Ei saa mitte vaiki olla ehk Tõnissoni maja ümber kees elu”, Postimees, 15.02.2018

Postimees, 22.12.1928

ERM Fk 211:10

ERA.1627.1.116.30

EAA.2111.1.12432.7

ERA.1627.1.112.14

ERA.1627.1.13

ERA.4399.1.4.72

TM F 993-70

TKM TR 627 M 197

Kirjutamata memuaare: KIRJUTAMATA MEMUAARE. Tõnis Tõnisson, 1989 (https://arhiiv.err.ee/vaata/kirjutamata-memuaare-kirjutamata-memuaare-tonis-tonisson)

Toometaguse miljööväärtuslik ala (https://www.tartu.ee/en/node/1601)

Kultuurimälestiste riiklik register (https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=imagegallery&id=4304)

https://akadeemiake.ee/wp-content/uploads/2016/12/Mahaj2etud_hooned_Tartus.pdf