Oskar Luts jõulukaarte lugemas

with Kommentaare pole

Head uut aastat, armsad sõbrad!

Tänapäeval saadame tervitusi tehniliste vidinate ja uue meedia vahendusel, aga vana aja inimesed kirjutasid paberile ning aasta lõppedes oli kombeks saata jõulu- ja uusaastatervitusi.

Need, kes jälgivad Oskar Lutsu majamuuseumi tegemisi-toimetamisi näoraamatus, tunnevad juba fotot, mis on tehtud 2018. aasta jõuluajal muuseumi kõige olulisemas ruumis – kirjaniku töötoas. Oskar istub kirjutuslaua taga ja tema ette on laotatud terve hulk jõulukaarte. Tundub, nagu loeks ta neid oma mõtlikul moel ja on vaid hetkeks käed ristanud, et seejärel järgmine postkaart avada.

Tegelikult istub laua taga muidugi Oskar Lutsu vahakuju. Kirjanikul endal polnud õnne oma eluajal neid poja pere poolt Rootsist saadetud postkaarte lugeda. Nimelt algas kirjavahetus Valentina Lutsu ja Lutsude ainukese poja Georgi vahel 1957. aasta sügisel. Oskar oli siis juba neli aastat olnud manalamees.

Kaua aega oli Nõukogude Liidus läänemaailmaga suhtlemine keelatud ja kui olukord pärast Stalini surma leebus, nõudis kirjavahetuse alustamine ENSV-s elava Valentina Lutsuga Georgilt ja tema perelt suurt julgust.
Kui lugeda fotol kujutatud postkaarti teksti, siis võib ju pöördumist Armas V. Luts! ja järgnevat teietamist pidada ülimaks viisakuseks. Aga teades seda, milline oli Georgi ennesõjaaegsete kirjade toon vanematega suheldes, tajume Rootsist tulnud sõnumite puhul läbimõeldud reserveeritust.

Ei tea, mida oleks Oskar Luts mõtelnud ja oma päevikusse kirjutanud, kui tal oleks olnud võimalik neid kirju ja kaarte lugeda…

Meeli Väljaots