Nõo põhikooli noorte loovkirjutajate Oskar Lutsu majamuuseumist inspireeritud mõtted

with Kommentaare pole

Suve hakul käisid Oskar Lutsu majamuuseumis loovkirjutamise aines raames külas Nõo põhikooli noored, kelle mõtteid nüüd blogiformaadis jagame.

 

Lilian, 9. klass

Majast, kus viibime, õhkub elutarkuse hõngu. Trepid nagisevad, tapeedid on pleekinud ja aknad on kitsad. Siin on õdus olemine. Pole sellist tunnet, et pikk eluaeg suruks ennast peale või muudaks siinviibimise ebamugavaks, vaid vastupidi: maja näitab meile, milline oli eluviis enne, ja pakub võimalust piiluda ajalukku. Tundub, et see ehitis on kohtunud erinevate inimestega, elanud üle rasked ajad ja oskab nüüd anda nõu kõigile seesviibijatele. Sellise tunde tekitamiseks peab hoone olema paljude kogemustega.

 

Birgit, 9. klass

Soojus. Soojus imbub läbi seinte, olenemata nende tegelikust külmusest. Paberid ja plakatid pole nendel leiduvate lugude jaoks piiravad. Mõned ununenud salajased kõnelused on isegi läbi seina kuulda. Liiga kauaks ei saa siia jääda: esemete juttu on liiga palju. Liig palju saladusi, mida summutab läbi akende kostev automürin. Kui siia üksi jääda, kuuleb seda kõike: automürinat ja rääkimata seiku.

Kristiin-Heleen, 9. klass

Oskar Luts, kirjanik, isa, mees.  Kodu, mille ahi soojaks küttis, köök, kust hõnguv toidulõhn täitis kõik toad.

Mitmed toad tühjendati vooditest, diivanitest, pinkidest ja laudadest.. Nende asemel täidavad tube plakatid, eksponaadid, pildid ja mitmesugused tekstid.

Aeg on ka inimesi ära noppinud siit. Pole enam siia jäänud nende soojust, südamesoojust, mida nad siin jagasid.

Mida rohkem siin inimesi käib, seda enam nad seda soojust taaselustavad oma seltsivuse ja armastusega.

 

Grete, 5. klass

Trepil istudes tunnen kohe, kui madalad need astmed on. Ma tunnen jahedat treppi, millel istun, ja sama külma seina.

Kuulen klaverimängu, mis on nii vali, et kõrvad lähevad veidi lukku.

Kuulen ka Kristiini ja Liliani naeru ja juttu, samuti ka oma õpetaja ja tema lapse kõnelemist.

Üle kõige meeldib mulle see kõla, mille tekitab pliiatsitera paberil sahisemine.

Põrand kääksub.

Kõige häirivam heli on aga automüra. See tekitab tunde, et me ei ole mitte Oskar Lutsu muuseumis, vaid kõnnime autoteel.

Veidi kummalisemalt mõjuvad aga sosinad. Kui saabub vaikus, tunduvad need eriti kahtlased.