Museoloogiakonverentsil maailma kuklapoolel

with Kommentaare pole

Sellenädalane blogipostitus ei räägi ei Tartust ega selle ajaloost, vaid muuseumirahva kokkusaamisest Uus-Meremaal (edaspidi kasutan lühendit UM). Kuna nimetatud sihtkoht asub Eestist kaugel ja sinna sattumine pole igapäevane, siis kirjutan konverentsist, millel osalesin, kuid enam veel Uus-Meremaast ja nähtud muuseumitest.

Konverentsist

Aucklandi kunstimuuseumis toimus konverentsi avapäev.

Olen rahvusvahelise muuseumide nõukogu ICOM liige olnud aastast 2003, aastal 2017 liitusin ühega selle alakomiteedest – ICRga (International Committee for Regional Museums), mis ühendab regionaal- ehk kohamuuseumides tegutsevaid inimesi üle maailma. ICR ja ICOM teise alakomitee ICTOPi (International Committee for the training of personnel) koostöös korraldatud aastakonverents „Facing the New Political Realities: Rethinking Training for Regional Museums“ peeti UM-l 5.-9. novembril 2018 (konverentsi kohta vt lähemalt www.icr2018ictop.com ). Konverents algas Aucklandis ja lõppes Wellingtonis, siia vahele jäi kahepäevane bussireis Wellingtoni, mille jooksul külastati arvukalt kohalikke muuseume. Kokku kuulati nelja võtmeesineja loengut ja 34 osaleja ettekannet. Oma ettekandes rääkisin Tartu Hiinalinna aedadest ja linnamuuseumi koostööst kogukonna aktivistidega nende dokumenteerimisel, samuti vajadusest erinevate oskuste ja ettevalmistusega töötajate järele seoses muutunud ootustega muuseumide tegevuses. Ettekanne sai positiivse tähelepanu ja hea tagasiside.

Osalesin konverentsi-eelsel kolmepäevasel tuuril UM Põhjasaare põhjapiirkondadesse (Bay of Islands ja selle ümbrus), mille käigus külastasime arvukalt kohalikke muuseume, tutvusime ekspositsioonidega ja muuseumide tegevusega üldiselt ning kohtusime nende töötajatega.

Uus-Meremaast, põgusalt

UM, maoori keeles Aoteaora, asub kahel suurel (Põhjasaar ja Lõunasaar) ning 600 väiksemal saarel. Saared asustati inimeste poolt alles ca 800 aastat tagasi. Esimesed asukad olid Polüneesia saartelt saabunud maoorid. Esimeseks UM-le saabunud eurooplaseks loetakse Hollandi meresõitjat Abel Tasmanit, tegelik eurooplaste sisseränd algas 18. sajandi teisel poolel pärast Briti maadeavastaja James Cooki saarel maabumist aastal 1769. Tänaseks on UM rahvastiku struktuuris eurooplased selgelt ülekaalus (74%), nende kõrval on 14,9% maoore ning 11,8% Aasia päritolu ja 7,4% Vaikse ookeani saartelt saabunud sisserändajad, lisaks väike protsent aafriklasi (1,2%) ja 1,7% muid rahvusi (2013. aasta andmed). Ühes konverentsi avaettekandes nimetati uusmeremaalasi tabavalt Nation of immigrants. Novembris 2018 on elanike üldarvuks nimetatud 4,9 milj.

Küllalt hilisest asustamisest tingituna on UM aineline kultuuripärand noor, vanemad saareriigi hooned pärinevad väidetavalt alles 1840ndatest. Saareriigi uhkuseks on pikaaegsest isolatsioonist tingitud kaunis ja eripärane loodus (biodiversity) ning ainulaadne maooride kultuuripärand. 1970.-80ndatel aastatel arenes protestiliikumine eurotsentrismi vastu ning maooride keele ja kultuuri tunnustamise eest, selle tulemusel sai 1987. aastal maoori keelest teine ametlik riigikeel. Aastaks 2018 on maoori keel ja kultuur nähtav ja respekteeritud, seda võis tajuda nii igapäevaelus kui nähtud muuseumites.

Uus-Meremaa Põhjasaare muuseumitest

450 muuseumit, neist vaid 150s toimetavad tasustatud töötajad (neid kokku 3500), ülejäänutes teevad töö vabatahtlikud (hinnanguliselt 7-10 000 inimest). Vanim UM muuseum on aastast 1841. Külastasime nii suuri keskmuuseume Aucklandis ja Wellingtonis kui arvukalt väikseid ja keskmise suurusega kohamuuseume väljaspool suurlinnasid. Olgu siinkohal mõne niisuguse kirjeldus.

Waipu muuseum

Waipu muuseum (Waipu Museum)

Alates 1853. aastast sai Põhjasaarel asuv Waipu uueks koduks suurele Šotimaalt väljarännanud kogukonnale. 19. sajandi keskel asustas Waipu ja selle lähiümbruse ca 1000 ümberasunud šotlast. Šotlaste kogukond Waipus on elujõuline ka tänasel päeval, Waipu muuseumil on šoti pärandi ja identiteedi hoidmisel erakordselt suur roll. Muuseumi kogusse kuuluv Šoti ümberasujate arhiiv 19. sajandist kuulub UNESCO maailmapärandi hulka. Ümberasujate järeltulijad loetakse täna kümnetes tuhendetes, neid võib leida lisaks Waipule ka UM teistes piirkondades ja mujal maailmas. Muuseumi info- ja esmeterohke püsinäitus räägib šotlastest ümberasujate loo.

Waitangi rahulepingu ala ja muuseum (Waitangi Treaty Grounds, Waitangi Museum)

Waitangi rahulepingu ala, maooride wharenui

Selles paigas kirjutati 1840. aasta 6. veebruaril pärast pikki ja keerulisi läbirääkimisi alla Waitangi rahuleping Ühendkuningriigi esindajate ja maoori hõimujuhtide vahel. Rahulepingusse suhtumine pole tänase päevani ühene ja ühtne – ühelt pandi selle lepinguga alus UM rahvuse kujunemisele, teisalt kujunes lepingu sõlmimise järel UM-st Briti koloonia. Waitangis saab näha rahuläbirääkimiste maja ja rahulauda, siin asub ka maooride suguharumaja wharenui (meeting house). Waitangis kogesime esimest korda maooride traditsioonilist vastuvõtu tseremooniat. See sai meile osaks veel mitmetes muuseumites edaspidi, kui kohalikud maoorid tervitasid kaugeid külalisi muuseumi juures asuvas wharenui’s. Maooride tavapärane tervitus on lauba ja nina vastastikune puudutus.

Hiljuti avatud Waitangi muuseumi püsinäitus pakub väga heal tasemel koostatud ja atraktiivselt esitatud ülevaate sündmustest, mis viisid rahulepingu sõlmimiseni ja isikutest, kes olid sellega seotud. Eksponeeritud on hulgaliselt originaalesemeid, näituse interaktiivsed lahendused aitavad süveneda teemadesse. Rahuläbirääkimiste protsessi kulgu kajastab kunstiliselt heal tasemel lavastatud 15-minutiline film.

Uus-Meremaa muuseum Te Papa (Museum of New Zealand Te Papa Tongarewa, tõlkes: varalaegas)

UM rahvusmuuseum Wellingtonis on riigi kõige olulisem muuseum – kauni arhitektuuri ja uhkete näitustega imposantne hoone. Selles hoones peeti meie konverentsi viimane ettekandepäev, näituste vaatamiseks tuli näpistada ettekannete ajast või kui võimalik, hiljem tagasi tulla. Kasutasin viimast võimalust ja tutvusin Te Papa näitustega oma viimasel UM päeval.

Te Papa Wellingtonis

„Ko Rongowhakaata: The Story of Light and Shadow“ – Te Papa ja Põhjasaare idakaldal elava Rongowhakaata suguharu koostöös sündinud näitus. Rongowhakaata suguharule kuuluvad peenelt nikerdatud esemed ja muuseumis eksponeeritud wharenui on imeilusad, näituse pealkiri viitab meisterlikus nikerduskunstis sündiva valguse ja varju mängule.

Galliopoli, Te Papa

„Gallipoli: The scale of our war“ on grandioosne dramatiseeritud näitus-jutustus Esimese maailmasõja lahingutest Türgi pinnal. Näitus avati Gallipoli lahingu 100. aastapäeval 2015. aasta aprillis ja eksponeeritakse neli aastat. Lugu räägitakse kaheksa sõjas osalenud uusmeremaalase silme läbi, sündmuste arenedes pinge tõuseb ja mõjub tugeva emotsionaalse laenguga. Vapustava mulje jätavad elutruud, perfektses teostuses hiiglaslikud mannekeenid (kujutavad neid kaheksat, kelle lugu näitusel esitatakse). Efektse esituse juures pole midagi ette heita näituse sisule, erakordse põhjalikkusega on avatud Gallipoli lahingute erinevad aspektid, koguni banaalselt elulised. Nii sai päris põhjaliku ülevaate välitingimustes kasutatud käimlast.

Nimetatud kaks pole sugugi kõik näitused, mida Te Papas näha saab. „Blood Earth Fire“ räägib sellest, kuidas paradiisist sai Uus-Meremaa ehk kuidas UM kaotas kiirelt oma metsad, sood ja uued liigid toodi maale, osalt senised välja tõrjudes. Lugu sellest, kuidas õpiti armastama ja hoolitsema selle maa eest. Kõiki näitusi siiskohal loetleda ei jõua, kuid mitmekülgselt koostatud näituseprogrammis on väljapanekud UM loodusest, kunstist, pagulasnoortest, passidest jpm-st.

Rahvusmuuseumisse pääs on prii kõigile. Vaid mõne näituse puhul küsitakse piletiraha. Üks niisugune on aasta lõpus avatav hiinlaste terrakota sõdalaste rändnäitus.

Veel tähelepanekuid UM muuseumitest

Waipu muuseumi pood
Te Papa, näitus Gallipoli lahingutest Esimeses maailmasõjas

Reeglina on muuseumipoed rikkaliku kaubavalikuga, leida võib nii kohalikku toodangut kui ka tavapäraseid UM suveniire. Enamikes nähtud kohamuuseumites oli koht kunstinäitustele, ruumid kunsti eksponeerimiseks olid avarad ja valged.

Mõne üksiku erandiga olid nähtud näitused sisukad ja teemasse süvenevad, valminud põhjaliku kuraatoritöö tulemusel. Eksponeerimise meelisvahendiks on detailirohked ja elutruud lavastused, hulgaliselt on kasutatud mannekeene. Mõnes muuseumis võib neid koguni kümneid ja kümneid kohata. Rikkalikult on ekspositsioonides ka originaalesemeid.

Gallipoli-Te Papa

Esimese maailmasõja teema olulisus ilmnes paljude muuseumide ekspositsioonides. See polnud ainult juubelihõnguline lähenemine, Esimene maailmasõda oligi UM rahvale väga oluline. Sõtta läks ca 10% elanikkonnast, kaotused olid üle 16 000 hukkunu, lisaks haavatud. Esmakordselt tundis UM ennast võrdsena Briti impeeriumi rahvaste peres.

Lõpetuseks tänusõnad toetajatele, kelle toel sai konverentsireis teoks – Tartu linn muuseumitöötaja stipendiumiga, Tartu Linnamuuseum, ICOM Eesti Rahvuskomitee ja Eesti Kultuurkapital.

 

 

Marge Rennit
Tartu Linnamuuseumi arendusjuht