„Mullahõnguline surnukirstuäri“ hirmutas lapsi ja noori

with Kommentaare pole

Käesolevas postituses toome ära kaks 1938. aasta detsembris Postimehes ilmunud arvamusartiklit. Toona tekitas mitmetele tartlastele meelehärmi üks kirstuäri, mis oli end hiljuti Ülikooli tänava ja Suurturu nurgal asuvas majas sisse seadnud keset pulbitsevat elu ja meelelahutusasutusi. Tänapäeval on probleeme tekitanud maja aadress Raekoja plats 2. Vaatluse all oleval ajal 1938. aastal asus selles majas Karl Sotniku (1882-1959) puusärgiäri.

Seal samas kõrval asus enne sõda tänapäevalgi tegutsev kohvik Werner, risti üle tänava Raekoja taga populaarne kino Central (hävis sõjas) ning läheduses paiknes mitmeid teisi kohvikuid, restorane ja baare. Oma 15. detsembril ilmunud artiklis leidsid murelikud kodanikud, et eriti suure traumat põhjustas puusärgiäri just lastele, kellega vanemad Toomemäle jalutamas käisid.

20. detsembril ilmus Postimehes puusärgiäri kaitsev arvamusavaldus. Kelle arvamus on paremini põhjendatud, jääb juba lugeja otsustada.

Postimees, nr. 340, 15. detsember 1938
Puusärgiäri ei sobi jazzmuusika piirkonda
Lapsi ei tohiks hirmutada surma meenutavate asjadega

Toimetusele saabus rea isikute allkirjadega kiri, mille toome siinjuures lühendatud kujul: „Tartu kodanikena protesteerime selle vastu, et Suurturu ja Ülikooli tänava nurgale on asutatud puusärgiäri, keset kinode, kohvikute ja teiste ajaviitekohtade rajooni. Ometi on kinod ja kohvikud süütud meelelahutuskohad, kuhu minnakse veetma tööst vabu hetki. Ja otse kohvikust või kinost väljudes suundub pilk tahes-tahtmata reklaamtuledest säravate surma meenutavate esemete maailma.

See häirib isegi vanemaid inimesi, rääkimata noortest, kes unistades ilusast ja paremast tulevikust, ei igatse mullahõngulise kirstu õhkkonda. Kuid milliseid tulevikuplaane teeb siis kinost või kohvikust väljuv noor, kuna kohe asetatakse ta silmade ette surma meeletuletus. Põlevad ju kirstuäris õhtuti ka reklaamtuled. See otse surmaga kauplemine keset lõbustuskohti ängistab meeli.

Nii nagu matusetalituste juurde ei sobi jazzmuusika, nii ei sobi ka puusärgiäri mainitud ümbrusse.
Seepärast palume, toetudes eelmainitud argumentidele, et see surma meeletuletus oma reklaamtuledega viidagu üle temale sobivamale kohale, kus ta mitte nii häirivalt ei eksisteeriks.“

Sama äri kohta saadeti meile avaldamiseks Tarta lastekaitse juhtivatest ringkondadest järgmine kiri: „Hiljuti avati ülikooli tänaval Lossi tän. otsa kohal puusärkide äri. Koht asub väga käidaval kohal. Eriti palju liigub sealt mööda koolilapsi ja väikesi lapsi, kes emade saatel Toomimäel jalutavad. Jõudes mainitud äri akende juurde või tulles Lossi t. mööda alla, paistab kaugelt silma suur rist ja väikese lapse puusärk. Emadel käib suur valuhoog läbi südame, laps aga kipub vägisi vaatama akna juurde ja nõuab seletust. Saades õige seletuse, algab lapse nutt. Kodus räägivad lapsed aina laste kirstudest ja ristidest. Öösiti näevad lapsed und kirstudest ja surmast ning mõnigi kisendab une pealt kirstust. Nii rikutakse lapse hingeline tasakaal, ja et seda vältida, on emad sunnitud lastega ringi käima, et Toomimäele jõuda. Halvem on aga võõraste lastehoidjatega, kes iga kord pole küllalt tähelepanelikud laste hingeelu suhtes. Kirstuäri tuleb kas sellelt kohalt kõrvaldada või aknad varjata eesriidega ja välismaa eeskujul tuleks leppida reklaamsildiga ukse juures.

…………

Postimees, nr. 345, 20. detsember 1938
Surmast, hirmust ja puusärgiärist

Avaldasime hiljuti toimetusele saadetud kirju, milledes halvustavalt suhtuti ühe Tartu puusärgi-äri asukohasse. Nüüd on saabunud lugejate ringist kirjutus, mis sama küsimust valgustab teiselt seisukohalt. Anname ka sellele ruumi. Toim.

„Ei taha uskuda, et kõik tartlased ühineksid protestiga viia ära Ülikooli ja Suurturu tänava nurgalt puusärgiäri ja pealegi põhjusil, et see häirib kohvikust või kinost tuleva noore tulevikuplaane; halvemal juhul aga põhjustab mõnel lapsel närvihäireid. Küllap me kõik hävitaksime nii puusärgiärid kui surnuaiad, õigem küll surma enda, kui oleks see meie võimuses. Tõelisus kõneleb meile aga iga päev surmast, kaduvusest. Mida ütleb peatänavat läbistav leinarong, mida surnuhaudade read – kõik sama, et elu on ehitatud kaduvuse printsiibile.

Kui nüüd aga manitud puusärgiäri mõjub nii masendavalt, siis lubatagu küsida, miks ei viida selliseid kauplusi kõiki üle kuhugi linnaäärsetele surnuaedadele ja miks ei keelata vähemalt Tartus, kus artikli autori arvates nii palju nõrkade närv. lapsi, leinarongidel liikumine läbi südalinna tänavate.

Vaevalt küll ühegi lapse hingelist tasakaalu suudaks häirida äri vaateaken. Kui seda midagi põhjustab, siis on selleks olemas juba tuvastavad kalduvused ja haiglased nähud oleks ilmnenud või ilmnevad ka ilma tolle „saatusliku“ vaateaknata. Terve ja elurõõmus laps esimesil eluaastail vaevalt üldse taipab, mida tähendab surm, hiljem aga, kus ta taju ka selle mõiste võrra on rikastunud, ei ole terve laps kunagi nii tundelik, et mingi momentaalne elamus, kui sellest siin üldse kõneleda saab võiks omada sarnaseid tulemusi.

Jaani (Ülikooli ) tänav (raekoja-tagune lõik ning Lossi ja Jaani t nurk). Tartu, 1880-1900. Foto Carl Schulz. Vasakul “Central”, otse ees Raekoja plats 2 (sildid Schnakenburg´s Litho-Typographie; C. L. Meyer). , TM F 1028:10, Tartu Linnamuuseum, http://www.muis.ee/museaalview/1668926

Nähtavasti lugupeetud kirjale allakirjutajad ei tunne küllaldaselt lapse hingeelu, sama julgeksin öelda ka Tartu lastekaitse juhtitvaile ringkonnile. Mitte mõni pärg või aknale asetatud kirst ei häiri alati ruttavaid elurõõmsaid mudilasi, vaid kodune ümbruskond, kus sageli ei ole võõras kõrtsihõng ja ääretu vaesus. Miks on meil nii palju kõrtse ja veel agulis, kus suhteliselt niigi joomine suurem?

Ning kohvikust väljuv noorur vaevalt küll teeb seal oma tõsiseid tulevikuplaane, kas selleks sobiv koht on kohvik — eks kinos näeme aga sageli nii traagilisi filme, et mõni puusärgiäri kahvatab selle kõrval ja ometigi lähme kinno omal tahtel. Liigne on küll nii suur noorte optimismi eest hoolitsemine nagu nõue kaotada sealt seda äri.

Lõpuks olgu vaid öeldud – surm varitseb meid kõikjal, ta viib sageli meilt lähima, me tegeleme
temaga kui tõsiasjaga ja siiski on meis kõigis elutahet ja usku, et meid külastab ta meie olles juba hallpäised raugad.“

Järgnenust teme, et Karl Sotniku puusärgiäri jäi edasi samasse kohta tegutsema, 1939. aasta 28. jaanuaril reklaamib ta end Postimehes. Tõenäoliselt sulgesid Nõukogude võimud Sotniku äri 1940 aastal. 1941. aasta septembris, so Saksa ajal, teatab Sotnik jällegi rõõmsalt Postimehe vahendusel ostjaskonnale, et puusärgiäri on tagasi vanades ruumides aadressil Suurturg 2.

Ants Siim
Tartu Linnamuuseumi haridusprogrammide kuraator