Fotograafia leiutamine, kui inimene õppis aega peatama, hetke pildile püüdma ja seda jäädvustama, muutis maailma. Kuid mis saab neist kinnipüütud hetkedest? Fotod, mis jäävad pelgalt albumilehtedele, kolletavad karpides või on krüpteeritud tänapäevaste seadmete mälukaartidele, on nagu igavesti ilusad elutud eksponaadid liblikakogus. Kuid fotod võivad ka ellu ärgata ja see on juba vaataja võimuses nagu ütleb kirjanik Viivi Luik. Hermeneutikast tulenevalt ärgitab fotodel kujutatu vaatajat mõtlema, seoseid looma, küsimusi esitama ja ka fantaseerima. Nii tekib dialoog vaataja ja kujutise vahel – kujutis ärkabki ellu ja hakkab kõnelema.Oskar Lutsu majamuuseumis näeme Oskari pere lugu piltides. Ühele perekonnale kuuluvad fotod moodustavad suure osa selle perekonna mälust, illustreerivad mälestusi ja aitavad minevikku rekonstrueerida. Kuid samaaegselt on Oskari pere lugu ka eestlaste, eestimaalaste kollektiivse mälu osa ja puudutab meid kõiki. Me oleme omavahel seotud aja, kohtade ja sündmuste läbi.
Minevikupilt 1
Võtame kinnastatud käega happevabast paberist volditud ümbrikust välja esimese foto, mis on tehtud 1918. aastal Vitebskis, Georg Lutsu ristimispäeval. Sellel saja aasta vanusel pruunikal fotol on kujutatud Oskarit ja Valentinat, kes hoiavad süles 11.aprillil 1918. aastal sündinud lapsukest. Kurguni kinninööbitud sõjaväevormi kandev Oskar istub veidi kõrgemal toolil ja laps on võetud isa paremale põlvele. Valentina istub nikerdustega madalamal toolil, ulatudes Oskarile vaid õlani. Naise pilk on suunatud kaamerasse, keha aga pööratud lapse ning mehe poole ning parema käega toetab ema istuvat last. Oskari vasak käsi hoiab Georgi vasakut õlga ja küünarvart, kattes samaaegselt Valentina parema käe sõrmi. Kui vanemad on suunanud pilgu kaamerasse, siis laps vaatab veidi vasakule, kaamera taha.Pildi kompositsiooni vaadeldes tundub esialgu, et domineerib mees kui perekonnapea, nii naise kui lapse eest vastutaja, nende kaitsja ja toitja. Tegelikult on pildi fookuses heledas, rikkalike rippuvate volangide ja pitsidega ristimiskleidis pontsakate käekestega lapsuke, mis tekitab tahtmatult assotsiatsioone erinevate püha perekonda kujutavate kunstiteoste, altarimaalide või ikoonidega.Mõeldes sellele, kui rahutu oli maailm kirjeldatud foto tegemise ajal Suure ilmasõja ja Venemaal toimunud revolutsiooni tõttu, võib vaid imetleda rahu ja kindlust, mis peegeldub fotol jäädvustatud inimeste nägudelt. Mis perekond Lutsu elus toimus ja kuidas Vitebskist Tartusse jõuti, seda saab lugeda Oskar Lutsu 1920. aastal ilmunud raamatust „Inderlin”. Raamat on pühendatud Georgile, keda Oskar armastas Valentina Lutsu sõnul erakordse hellusega.
Meeli Väljaots