Minevikupildid Oskar Lutsu majamuuseumist: minevikupilt 2

with Kommentaare pole

Täna võtame kinnastatud käega happevabast paberist valmistatud ümbrikust välja järgmise Lutsudele kuulunud pildi. Pisikesel 1948. aasta kevadel tehtud kolletanud fotol on kujutatud Valentina ja Oskar Lutsu Riia tänava kodu aias raagus põõsaste-puude taustal. Vanapaar istub aiapingil teineteist puudutamata, pilk kaamerasse suunatud, suud kriipsuks kokku surutud, nägudel nukravõitu ilme. Oskar hoiab pihus paberossikarpi. Võibolla ootab ta kirgliku suitsetajana kannatamatult, et fotograaf juba plõksu ära teeks ja tal oleks võimalik suits ette panna? Valentina on käed enda ümber põiminud. Võibolla on kevadine ilm jahe ja ta ootab, et saaks püsti tõusta ning endale midagi soojemat selga võtta.

Vaatajat köidab siin pildil ehk eelkõige Oskari ja Valentina nukravõitu ilme, mis polegi asjaolusid tundes üllatav. Teine maailmasõda lõppes Eesti jaoks 1944. aastal ja tollest ajast saati polnud Lutsud saanud teateid enda ainukesest pojast Georgist, kes sõdis sakslaste poolel. Oskari päevikusissekanded, mis on adresseeritud pojale, lõpevad sageli sõnadega Kus on J-i? Kas ta elab veel? Kas näen teda veel kord? Kuidas küll elad sina, kulla Jürike … kui sa üldse veel elad? (Georg = Jüri)

Alles mitu kuud pärast foto tegemist ilmub 30.oktoobril 1948. aastal Oskar Lutsu päevikusse üks napp lause: Suvel tuli üks tähtis teada, üks väga tähtis. Võime vaid ridade vahelt lugedes aimata, et kellegi kaudu saadi midagi teada Georgi saatuse kohta, kes põgenes sõja lõppedes esmalt Soome onu Theodori juurde ning suundus sealt edasi Rootsi. Teadupärast polnud kirjavahetus raudse eesriide taha jäänud riikidega võimalik ja Oskar Luts ei saanud oma eluajal Georgiga ühtegi kirja vahetada.

Eks tekitas kurbust ka asjaolu, et elu oli pärast sõda ebakindel ja pea peale pööratud. Oskar oli 1946.aastal päevikusse kirjutanud: Linnas on palju vene rahvast, eriti lapsi ja sõjaväelasi. … Ja vargused, vargused! Majades peab alati keegi valvel olema. Meilgi on käidud korduvalt, kuid olen juhtunud kodus olema ja peletanud „nad” minema. Õieti on vägagi ohtlik linnas käia.

1947.aastal on Oskari meeleolu argiasjadest rääkides endiselt sünge: Puude lehed kolletuvad ja langevad. Puuvili võeti pooltoorelt maha – peaaegu iga öösel käisid vargad. Ka korterisse püüavad tihti tungida, vahel lausa päeva ajal.

Oskar on kimpus ka alkoholiprobleemidega ja Valentina püüab teda ravile saatmisega aidata. Ühest küljest mõistab Oskar oma häda, püüab ise võidelda, aga tahtejõud jääb nõrgaks – Kuhu jäi see aasta? – Selle aasta võin ja peangi oma kalendrist maha tõmbama. Igavene trimpamine…

Teisest küljest teeb tuska asjaolu, et Valentina kasutab Oskari haiglasse saatmiseks koguni väikesi pettusi.

Pole siis midagi imestada, et 1948.aastal ülesvõetud fotol istuvad Oskar ja Valentina üksteise kõrval, aga kumbki on omaette, üksi oma murede ja hädadega.

Meeli Väljaots
Oskar Lutsu majamuuseumi kuraator