Üle pika aja paneme taas kätte valged puuvillkindad ja võtame järgmisest ümbrikust välja kollakaks tõmbunud postkaardi suuruse foto, millel on kujutatud käe alt kinni hoidvat naist ja meest, kes jalutavad kividega sillutatud rajal, taamal liiv, mingid taimed ja veekogu. Ümarate põskede ja blondide lokkis juustega noor naine kannab 50ndate stiilis kahara seelikuosaga heledat kleiti ja Christian Diori tüüpi kardigani. Jalas on tal peenikeste rihmade ja poolkõrgete kontsadega suvekingad. Üle pea kammitud lokkis juustega mehel on jalas mokassiini tüüpi kingad, heledamast pehmest riidest mansetiga viigipüksid ja hele, tõenäoliselt valge triiksärk, mille ülemised kraenööbid on avatud. Vasakus käes hoiab mees midagi, mis võib olla võtmekimp, ehk koguni auto võti. Nii naine kui ka mees varjavad silmi kass Basilio stiilis päikeseprillidega. Naine naeratab hammaste välkudes, mees laialt, aga suletud huultega.Need ei saa kuidagi olla nõukogude inimesed.Ei, ei olegi!Foto on tehtud 1956. aastal ja sellel on kujutatud Valentina ning Oskar Lutsu Rootsis elav poeg Georg koos oma abikaasa Ruthiga. See on kõige esimene foto, mille Valentina pärast sõda oma poja käest sai. 12 aastat pärast sõja lõppu ja neli aastat pärast Oskar Lutsu surma jõudis Lutsude Riia tänava koju 20.oktoobril 1957.a. dateeritud kummaline kiri Rootsist. Kirja oli kirjutanud keegi Ruth, kes väitis ennast olevat olnud Oskari masinakirjutaja ja sõja ajal Rootsi sattununa igatsevat nüüd väga Lutsu „Kevade“ ja „Suve“ järgi, mida palub endale postiga saata. Nii muuseas poetab kirja autor ümbrikusse foto, millel olevat kujutatud koos rootslasest abikaasaga Saksamaal mere ääres jalutamas. Päike olnud tol päeval nii terav, et silmad lõid tuld ja need oli vaja päikeseprillide taha peita.Valentina Luts tundis konspiratsioonist hoolimata ära oma poja käekirja ja võis fotol näha oma poega ning miniat. Algas tihe kirjavahetus, aga Nõukogude riigi vastu tuntavast hirmust tingitud konspiratsioon jäi – kirjad olid südamlikud, aga ikka sellised nagu kirjutaks neid tuttav. Mitte kunagi ei lõppenud need sõnadega Ole terve, armas ema! Sind armastav poeg Georg.Meeli VäljaotsOskar Lutsu majamuuseumi kuraator