Mida me teame Tartu rahuläbirääkimiste laua kohta?

with Kommentaare pole

Tartu linnamuuseumis asuv kuulus tammepuust Tartu rahu laud ei ole tähelepanuväärne ainult Eesti Vabariigi ja Nõukogude Venemaa vahel peetud rahuläbirääkimiste kontekstis, vaid see on olulist rolli mänginud ka mitmete teiste ajalooliselt oluliste koosolekute ja arutelude keskse esemena.

Väidetavalt tunti lauda „rahu lauana” juba aastaid enne Tartu rahulepingu sõlmimist 1920. aasta 2. veebruaril. 20. sajandi alguses Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse nõukogu liikmeks olnud Karl Laagus (1874–1954) on kirjutanud: “Nagu mäletan ristiti see laud juba alguses “rahu lauaks”, milleks ta pärast saigi. Juhatus oli nõukogu toale uue laua ja toolid tellinud. Laud oli aga nii suur, et ta pea kogu toa täitis (praegu on tuba veidi suurendatud) ja laua keskelt keegi käega midagi kätte saama ei ulatunud. Kui nõukogu uue laua taha esimesele koosolekule kogus, tähendas naljaks keegi liikmetest, et selle laua ümber saab rahu valitsema, kuna koosolejad ei ulata üle laua üksteisele harja hakkama. Senini on selle laua taga alati rahuks ja üksmeeleks asju aetud.1

Tartu rahuläbirääkimiste laua tellis Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisus 1914. aastal ärimehe Eduard Kuusiku (1867–1932) mööblivabrikust. Eduard Kuusiku ja Co laua- ja mööblivabrik tegutses Tartus aadressil Emajõe 3-8 (endine Willmanni mööblitehas). Väidetavalt oli laua tellimiseks korralduse andja ühisuse üks asutajaid Jaan Tõnisson isiklikult. Algselt maksis laud ligikaudu 500 rubla, mis 1914. aasta mõistes oli keskmise lihttöölise kahe aasta palk.2

Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse maja (Suurturg 14)3

Teada on fakt, et laud valmis suuremana kui ühisuse seda tegelikult soovinud oli.4 Millest see eksitus tekkis on tellimusdokumenti nägemata raske öelda. Teatud segadust võis tekitada asjaolu, et 20. sajandi alguses kasutati Venemaal veel ametlikult vana mõõtühikute süsteemi, samas Euroopa suurriikides oli enamasti kasutusel meetermõõdustik ning meeter pikkusühikuna oli eestlaste seas juba toona laialt tuntud. Võib oletada, et ühisuse toonane asjaajaja Karl Kadak (1882–1919) andis mõõdud küünardes (Vene tsaaririigi pikkusmõõtude süsteemi järgi oli 1 küünar 53,3 cm), kuid lauavabrikus kasutati uut mõõdusüsteemi – meetermõõtu. Juhul, kui algselt mõeldi mõõtühikuna küünraid, oleks laud pidanud olema ligikaudu poole väiksema läbimõõduga.

Huvitav on tõdeda, et Karl Kadak oli 1906–1909 tuntust kogunud Karl Menningu aegse Vanemuise teatri näitlejana. Vabadussõjas oli Kadak soomusrongi ülema asetäitja. Kahjuks suri ta sõja ajal 1919. aasta veebruaris tüüfusesse. Ta oli Vabadusristi II liigi 3. järgu kavaler.5

Laud Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse nõukogu saalis6

Tegemist on oma aja kohta imposantse ja modernse lauaga nii mõõtudelt (lauaplaadi pikkus 334 cm ja laius 242 cm, paksus 10 cm ja laua kõrgus 80 cm) kui üldilmelt (lihtne moderne joon, tammepuidust, massiivsed kolme sambaga lauajalad). Lauaplaati kattis toona üsna vähe levinud lauakattematerjal lineoleom. Mööblikonsrevaator Viljar Visseli andmetel tuli linoleum kasutusele 19. sajandil – see oli looduslik kate põrandatele ja ka laudadele, mille tegemisel kasutati linaõli, vaha, saepuru vms täiteainet, aluseks oli tekstiil. Tegemist on küll tisleritööga, kuid siiski ainueksemplariga, sest tegu oli Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse eritellimusega. Kahjuks ei ole teada, kelle jooniste põhjal laud valmistati.

Liiga suure laua tellimine tekitas ühisuse juhatuse liikmete hulgas teatavat nurinat raha ja ruumi raiskamise tõttu, ent kuna järgnesid majanduslikult ja poliitiliselt rasked ajad, hakkasid nii laua omaniku kui ka teiste rahaasutuste juhtorganid üsna tihti suurema seltskonnaga koos istuma ning vajasid siis ka lauda, mille ümber seda teha. Algselt ühisuse 6-liikmelisele nõukogule mõeldud laud võimaldas tegelikult kohti rohkem kui 20 inimese jaoks.

Postimees on 1920. aastal laua kohta kirjutanud järgnevat: Mõnigi kokkuhoidlik mees krimpsutas nina, et suur laud ka asjata suurt hinda maksab. Kuid lauale tuli tarvitamist õige mitmel kujul. Pidasid Tartu rahaasutused, kelle arv kasvas, ühist koosolekut, siis sündis see tihti T. L.- ja H.-Ühisuses, kui kõige vanemas Eesti rahaasutuses, siis oli suur laud väga kohane, ja mida täbaramaks rahaturu seisukord suures ilmasõjas muutus, seda tihedamaks läksid mitmesugused koosolekud. Aga varsti tekkisid lauale ka poliitilised ülesanded. Vene revolutsiooni järel kerkis Eesti autonoomia küsimus päevakorrale ja Laenu- ja Hoiuühisuse laua taga olid mitmed nõupidamised. Siin oli ühendatud koosolek Tallinna, Tartu ja teiste poliitiliste tegelaste vahel, kus Eesti autonoomia põhijooned, mis Lvovi ministeerium kinnitas ja mis meie iseseisvuse esimeseks nurgakiviks sai, peajoontes ära otsustati. Ka oktoobrirevolutsiooni aeg nägi siin laua taga nii mitmeid mureliku näoga mehi, kes poolvargsi ühisuse tagatoas nõu pidasid.7

Eesti iseseisvumise järel leidis laud end korduvalt rahvusvahelise haardega nõupidamiste keskelt. Esimest korda oli laud rahvusvahelise konverentsi lauana kasutusel 1919. aasta sügisel. Laud laenati välja 1919. aastal Eesti Üliõpilaste Seltsi ruumides toimunud II ja III Balti riikide konverentsi jaoks.8

Balti riikide ja Soome konverents, nn II Balti riikide konverents EÜS-i majas (01.10.1919). Vasakult: Eesti esindaja Londonis Ants Piip, Eesti välisminister Jaan Poska, Eesti peaminister Otto Strandman, Leedu esindaja Riias ja Tallinnas Jonas Šliupas, Leedu peaministri asetäitja Petras Leonas, Leedu välisministeeriumi poliitilise osakonna juhataja Dovas Zaunius, Soome esindaja Tallinnas Erkki Reijonen, Soome välisminister Rudolf Holsti, Soome peaminister Juho Vennola, [Läti esindaja Tallinnas Jānis Ramans?], Läti välisminister Zigfrīds Meierovics, Läti peaminister Kārlis Ulmanis (poolprofiilis).9

Balti rahukonverentsidel ühise rahulepingu sõlmimise osas läbimurdeni ei jõutud ning Eesti asus seejärel peagi üksinda Venemaaga rahukõnelusi pidama. Enne Tartu rahuläbirääkimiste algust 1919. aasta detsembris nähti palju vaeva konverentsi jaoks kohaste ruumide leidmisega ning nende ettevalmistamisega. Sobivad ruumid leiti aadressil Aia 39 (tänapäeval Vanemuise 35). Pärast vaevalisi otsinguid saadi William Tomingase andmetel linnavalitsuse abiga Tartu Laenu- ja Hoiuühisuselt (teistel andmetel oli sobiva lauani juhatanud toonane peaminister Jaan Tõnisson isiklikult) rahukonverentsile massiivne mustaks poleeritud tammepuust laud koos 24 kasepuust tooliga. Keskelt lahti käivat lauda, mis olnud raske kui kontsertklaver pidi tassima korraga 6 meest.10

Esimene Tartu rahukonverentsi koosolek ümber suure laua toimus 5. detsembril 1919. aastal. Laua taga peeti rahuläbirääkimiste olulisemad üldkoosolekud. 1920. a 2. veebruaril toimunud allkirjastamistseremoonia ajal istusid delegatsioonid lähemate abilistega punase sametkattega kaetud suure läbirääkimiste laua taga. Lepingud allkirjastati väiksema laua taga (piltide järgi hinnates oli tegu tõenäoliselt Lutheri vabriku lauaga, mille sarnased olid ka Eesti kodudes toona laialt levinud) ning delegatsioonide liikmed allkirjastasid lepinguid ükshaaval.

Parikas, Georg Johannes ja Peeter. Eesti rahusaatkonna liige M. Püümann Eesti
– Nõukogude Venemaa rahulepingule alla kirjutamas.11

 

Armin Lomp. Tartu rahukonverentsi lõpukoosolek aadressil Vanemuise 39, 02.02.1920. Eesti delegatsiooni liikmed ja eksperdid nägudega vaataja poole vasakult: Aleksander Oinas, dr. Mait Püüman, Ado Birk, Julius Seljamaa, Jaan Poska (delegatsiooni esimees), kindral Jaan Soots, kolonel Victor Mutt, Ants Piip, Rudolf Paabo.12

Kohe pärast Tartu rahulepingu sõlmimist lubas Laenu- ja Hoiuühisus laua kinkida Eesti Rahva Muuseumile.13 Üleandmisprotsess venis aastaid. Põhjuseks võis olla muuseumi ruumikitsikus.

Sel ajal jõudis laud olla taas ühe olulise rahukonverentsi keskmes. 1920. aasta juunist oktoobrini peeti Tartus Eesti Üliõpilaste Seltsi majas Soome ja Nõukogude Venemaa vahelisi rahuläbirääkimisi. Selgi korral leidis kasutamist end juba varem tõestanud laud, toolideks olid küll kohalikud EÜSi toolid.

Eric Vasström. 14. oktoobril 1920 Soome ja Nõukogude Venemaa vahel sõlmitud rahulepingu allakirjutamine.14

 

D. Auksmann. Rahukonverentsi laud EÜSis.15

Hoolimata 1920. aastal antud kinkimislubadusest said laud ja toolid juriidiliselt ERMile üle antud 1927. aastal. Füüsiliselt siis aga toolid ja laud veel ERMi ei jõudnud, sest korjamisraamatu vahel on Eesti Hoiu- ja Laenuühisuse kiri. Nimelt 8. veebruar 1928 pöördub Eesti Hoiu- ja Laenu-Ühisus ERMi poole kirjaga: „Suur ajalooline laud, mille pääl Eesti-Wene ja Soome-Wene rahu alla kirjutatud ja mis muuseumile kingitud on praegu weel meie hoole all. Et aga panga tegevuse suurenemise tõttu meile seda ruumi, kuhu laud paigutatud, wäga tarvis on, siis oleksime rõõmsad, kui muuseum laua ära oma warju alla wiiks.” Seega võib kogunenud tõendite põhjal julgelt kinnitada, et levinud väited selle kohta, et tänapäeval TÜ Ühiskonnateaduste instituudi tudengitoas (varem asus ajakirjanduskateedri raamatukogus) asuv must ovaalne laud oleks olnud kasutusel Soome-Vene rahuläbirääkimiste lauana, on ekslikud.16

Dokumentide põhjal võib järeldada, et laud oli pärast rahukonverentse umbes 9 aastat Tartu Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse (Suurturg 14) ruumides. Toolide kohta on kirjas, et need asusid 1920. aastatel Aia 39 hoone pööningul (19 tk, kuulusid vahepealsel ajal muuhulgas ka Kohtuministeeriumile – Aia 39 maja oli kuni 1935. aastani Eesti riigikohtu asupaik). Toolide müüjaks ERMile oli G. Randmets. Toolide põhjad olid algselt sametkattega, osad olid punase, osad rohelised ja osad sinise tekstiiliga. Praegu (2020) on linnamuuseumis asuvate toolide põhjad ilma tekstiilkatteta.

ERMi korjamisraamatu järgi võib oletada ka, et ERM pidi toolide eest välja käima 15 625 marka, seega ei olnud tõenäoliselt tegu kingitusega. Füüsiliselt jõudsid laud ja toolid ERMi 1929. aasta suvel. Laud oli seejärel aastaid kasutusel Arhiivraamatukogu lugemissaalis (praegune Kirjandusmuuseum).17

Laud ERMi Arhiivraamatukogu lugemissaalis (Vanemuise 42) 1930. aastatel 18

 

Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse 1928. a kiri ERMile seoses laua üleandmisega . Vasakul alumises nurgas on näha tõenäoliselt ERMi direktori Ferdinand Linnuse (Leinbock 1933. aastani) tehtud märkus laua paigutamise kohta Arhiivraamatukogu lugemissaali 19

Võimuvahetuse järel 1940. a ERM riigistati ning jagati kaheks eraldiseisvaks muuseumiks (Riiklik Etnograafiamuuseum ja Riiklik Kirjandusmuuseum). Laud kuulus etnograafiamuuseumi kogusse kuni 1968. aastani. Sel aastal tehtud väljaarvamisaktiga (1968: 9) antakse Tartu Linnamuuseumile üle laud ja 13 tooli. Algselt oli ERMis toole 19, kuid millegipärast sama aktiga 6 tooli nii öelda kustutatakse. Mis neist toolidest sai, pole teada. Tartu Linnamuuseumisse võeti laud ja toolid vastu vastuvõtuaktiga 1968: 91 (21.11.1968). Akti esilehel on kirjas, et vastu võetakse üliõpilaskorporatsioonide esemed, ühtekokku 249 eset. Samas see konkreetne laud ja toolid ei kuulunud üliõpilaskorporatsioonile. Kas tegemist oli teadliku info varjamisega Nõukogude aja tingimustes või lihtsalt puuduliku info talletamisega. Seda võib ainult oletada.

Laud paiknes teeneka linnamuuseumi töötaja Aime Kärneri andmetel Nõukogude ajal pärast Tartu Linnamuuseumile üle andmist muuseumi Taara puisteel asunud hoidlas. Võimalik, et lauda laenutati vahepeal ka välja praktiliseks kasutuseks – seda on tehtud ja tehakse jätkuvalt. Põhjuseks on asjaolu, et muuseumil on pidevalt olnud puudus hoidlapindadest, seetõttu leiti suuremõõtmeliste esemete paigutamiseks ka muid lahendusi.

 

Ove Maidla. Rahulaud eksponeerituna Tartu Linnamuuseumi vanas asukohas Oru 2. 20

Alates 1990. aastate algusest, mil Tartu Linnamuuseum paiknes veel aadressil Oru 2, oli näitusel eksponeeritud vaid üks laua pool, sest terve laua jaoks ei olnud piisavalt ruumi. 2001. aastast asub linnamuuseum oma praeguses majas aadressil Narva mnt 23, kus Tartu rahuläbirääkimiste laud ja toolid on aukohal ning on osaks püsinäitusest „Dorpat. Jurjev. Tartu”. Hetke seisuga teame Tartu rahude lauast üsna palju, aga siiski leidub valgeid laike, näiteks pole me seni suutnud leida laua tellimisdokumente ning pole teada ka laua joonestaja.

Margus Ansu. 2020. aasta jaanuari lõpus ja veebruari alguses oli laud ajutiselt Tartu rahu 100. aastapäeva tähistamise raames välja pandud Tartu rahukonverentsi toimumispaigas, kus tegutseb tänapäeval Tartu Jaan Poska Gümnaasium 21
Margus Ansu. Tartu linnamuuseumis eksponeeritavad toolid ja laud, mille taga pandi paika Eesti autonoomia põhijooned ning sõlmiti Tartu rahulepingud (Eesti-Vene ja Soome-Vene). 22

 

Ants Siim ja Kaie Jeeser

Tartu Linnaajaloo Muuseumid

Täname abi ja nõuannete eest Ülle Jäed, Elo Maandi-Puud, Viljar Visselit, Martin Jaigmad, Kert Kaske, Marge Rennitit ja Madle Uibot

Kasutatud allikad

RA, EFA.10.6.14

RA, EFA.10.6.15

RA, EFA.257.A.288.415

RA, EFA.3.0.52367

RA, EAA.2548.1.195, Eesti Laenu– ja Hoiu-Ühisus 1902-1927 / 25 aasta tegevuse ülevaade

Laua ja toolide linnamuuseumile saamise loo alus – ERMi korjamisraamat 549, kataloog: ERM alakogu number D 4

Pohjois-Pohjalainen Osakunta kogu (https://www.finna.fi/Record/yo-museo_ah.M011-1104007), külastatud 02.10.2020

Eesti Laenu- ja Hoiu-ühisuse kalender 1923 – I aastakäik, Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse kirjastus Tartus, 1923

William Tomingas, Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis, 1992 (Tallinn: Olion)

Kalju Haan, Eesti teatri biograafiline leksikon (online), täiendatud 2017, külastatud 02.10.2020

Sakala, 2. veebruar 1920

Päewaleht, 10. veebruar 1920

Postimees: hommiku-väljaanne, Ajaloolik laud ja tema omanikud, 10. veebruar 1920

Anu Mõistlik, Tartu rahulauad: üks poolik, teine töövahend ülikoolis, Õhtuleht, 4. veebruar 2000

Vooremaa, 4. veebruar 2010

Õhtuleht, 2. veebruar 2013

Marko Junkkari, Arkistosta löytyi piirros – selvisi, että se on ilmeisesti ainoa kuva Tarton rauhansopimuksen allekirjoittamisesta, Helsingin Sanomat, 8. oktoober 2017

„Soomes tuli avalikuks originaaljoonistus Tartu rahu sõlmimisest”, ERR-i uudised, 9. oktoober 2017

Tartu Postimees, 27. jaanuar 2020

Postimees, 1. veebruar 2020

Ajalootund R2-s: AJALOOTUND R2-S. Noor Jaan Tõnisson Eesti ühistegevuse algataja, 13. november 2010 (arhiiv.err.ee/audio/37430 )

KIRMUS Arhiivraamatukogu rajamine (//www.kirmus.ee/et/arhiivraamatukogu/ar-rajamine ), külastatud 02.10.2020

1 RA, EAA 2548.1.195; Eesti Laenu– ja Hoiu-Ühisus 1902-1927 / 25 aasta tegevuse ülevaade, lk 85-86

2 Postimees: hommiku-väljaanne, 10. veebruar 1920

3 Eesti Laenu- ja Hoiu-ühisuse kalender 1923 – I aastakäik. Eesti Laenu- ja Hoiuühisuse kirjastus Tartus

4 Postimees: hommiku-väljaanne, 10. veebruar 1920

5 Kalju Haan, Eesti teatri biograafiline leksikon (online), täiendatud 2017

6 RA, EAA 2548.1.195; Eesti Laenu– ja Hoiu-Ühisus 1902-1927 / 25 aasta tegevuse ülevaade, lk 85-86

7 Postimees : hommiku-väljaanne, 10. veebruar 1920

8 RA, EAA 2548.1.195, Eesti Laenu– ja Hoiu-Ühisus 1902-1927 / 25 aasta tegevuse ülevaade, lk 85-86

9 RA, EFA.10.6.14

10 William Tomingas, Mälestused. Vaikiv ajastu Eestis. ?Väljaandmise koht: kirjastus?, 1992

11 RA, EFA.3.0.52367

12 RA, EFA.10.6.15

13 Sakala, 2. veebruar 1920

14 Marko Junkkari, Arkistosta löytyi piirros – selvisi, että se on ilmeisesti ainoa kuva Tarton rauhansopimuksen allekirjoittamisesta, Helsingin Sanomat, 8. oktoober 2017

15 Pohjois-Pohjalainen Osakunta kogu (https://www.finna.fi/Record/yo-museo_ah.M011-1104007)

16 Õhtuleht, 4. veebruar 2000

17 ERMi korjamisraamat 549, kataloog: ERM alakogu number D 4

18 Arhiivraamatukogu rajamine. – Eesti Kirjandusmuuseum. Kasutatud 05.10.2020: https://www.kirmus.ee/et/arhiivraamatukogu/ar-rajamine

19 ERMi korjamisraamat 549, kataloog: ERM alakogu number D 4

20 Õhtuleht, 2. veebruar 2013

21 Tartu Postimees, 27. jaanuar 2020

22 Postimees, 1. veebruar 2020