Püsinäitus

Püsinäitus “Laulu võim” kätkeb endas sõnumit laulupeost kui esimesest suurest rahvuslikust
meeleavaldusest: maarahvast oli saanud eesti rahvas. Jutustatakse lugu rahvuse püsimajäämisest läbi okupatsioonide ja võõrvõimust vabanemise, erilist tähelepanu pälvib laulev revolutsioon.

Ekspositsioon keskendub I ja II üldlaulupeole, laulupidude 100-aastasele juubelile 1969 ning üliõpilaslaulupidude (1956) ja poistekooride laulupidude (1976) traditsiooni sünnile Tartus.

Näituse juhtmõtteks on laulupidude mõtte algataja, literaat J. V. Jannseni sõnad: “Eestimees! Jä iggas rides ja igga nime al Eestimeheks, siis oled aus mees omma rahwa ees.” Püsinäitust täiendavad vahelduvad ajutised näitused.

Kolmandal korruse saalides asub püsinäituse teine osa: “Keisermantliga mees” ehk lavastus eesti teatriajaloo algaastaist. Eesti rahvuslik teater sündis laulu- ja mänguseltsides, olulist rolli etendas teatriharrastuse kujunemisel Vanemuise selts.

Eesti rahvusliku teatri alguseks loetakse 1870. aasta 24. (12.) juunit, kui Ülejõel Jaama 14 majas asunud Vanemuise seltsis etendati Lydia Koidula näidendit “Saaremaa onupoeg”. Rahva soe vastuvõtt innustas Koidulat tegema Vanemuses veel kahte lavastust. Need olid “Kosjakased ehk Maret ja Miina” ning “Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola”. 1873 lahkus Koidula Kroonlinna. Teatritegemine, mis oli seltsis lisaks harivaltele kõneõhtutele traditsiooniks saanud, vajas uusi juhte. Teatritraditsiooni asusid jätkama ja edasi viima igapäevaselt päevapiltniku tööd pidav Reinhold Sachker ning tema järel peentisleriks õppinud poolkutselise teatri looja August Wiera.

Vanemuise näitetrupp koosnes kuni 1906. aastani ainult asjaarmastajatest. Sama lugu oli ka enamiku lavastajate-näitejuhtidega. Lisaks teatri ajaloole jutustabki teatriajaloo väljapanek 19. sajandi lõpus elanud ja tegutsenud kuulsate näitlejate igapäevatööst näiteks rätsepa, raamatuköitja, kingsepa ja trükiladujana.