Kuidas Karlovast Tartu linnaosa sai

with Kommentaare pole
Tartu ümbrus. Vaade Karlova mõisast 1900. aastal. Mõne aasta pärast ehitati pildil olevad heinamaad tihedalt täis elumaju. Autor: T. Šatalov, TÜ Ajaloomuuseumi arhiiv

20. sajandi esimestel aastatel kasvas Karlova eeslinna hoogsasti. Väljaehitamisel oleva linnaosa kitsastesse üürikorteritesse kolisid peamiselt eestlastest lihttöölised. Loomulikult oli ka paremal järjel ettevõtjaid ja majaomanikke, kes reeglina hõivasid endale kuuluvates majades esinduslikumad korterid. Üldiselt tähendas eestlaste hoogne linna asumine 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi alguses seda, et eestlastest oli sakslaste kõrval tasapisi saamas „linnarahvas”, kes soovis ka võrdset sõnaõigust linnaasjades otsustamisel.

Mujal Eestis jõuti küll isegi selleni, et eestlased võtsid omavalitsuses võimu enda kätte juba enne I maailmasõda (näiteks Tallinnas moodustasid eestlased 1904. aastal koos venelastega ühise linnavalitsuse) ja selles protsessis oli suur tähtsus vastsetel äärelinnakodanikel, kellel oli hääleõigus. Karlova on Tartu linna osaks olnud napilt üle 100 aasta (1916. aastast) ning Tartu linna osaks saamine ei tulnud Karlova jaoks lihtsalt. Peamiselt olid eesti elanikkonnaga linnaosa Tartu osaks saamise vastu Tartu linn juhtivad sakslased – seetõttu kujunes ettevõtlike karlovlaste liitumise nimel tehtav töö omamoodi „Eesti asja ajamiseks”. Järgnev Karlova Tartu linnaosaks saamist käsitlev blogipostitus toetub peamiselt ametnku ja seltskonnategelase Karl Laaguse meenutustele ning Ants Siimu ja Karl Haljasmetsa 2010. aasta uurimistööle „Karlova asundus ja selle liitumine Tartu linnaga”.

 

 

Karlova eeslinnal, mille tekkeajaks võib ehk lugeda aastaid 1902-1903 (siis hakkas pihta intensiivne ehitustegevus), oli juba tekkest peale palju haldusprobleeme. Nende lahendamiseks loodi 1908. aastal eraisikutest koosnev Eeslinnade Korraldamise Selts (ElKS). Selts oli toona kõigile Tartu eeslinnadele, kus oli kokku juba üle 15 tuhande elaniku, mitteametlikuks omavalitsuse asutuseks. Karlova oli neist eeslinnadest suurim. Peab mainima, et enne seda oli Karloval olnud „omavalitsus”, mis koosnes umbes kolmest agaramast majaomanikust ja kordnikust, sellele omavalitsus ei suutnud aga midagi erilist oma väikese autoriteedi juures korda saata. Ka ElKS-i juhtkond ja komisjonid olid moodustatud vabatahtlikkuse alusel, aga erinevalt varasemast omavalitsusest oli sellel palju laiem kandepind. Tundub, et ElKS oli loodud pigem ettevalmistava institutsioonina Tartu linnaga ühinemiseks, sest selle näol oli tegemist vabatahtliku ettevõtmisega, millel puudusid kindlad sissetulekud ja administratiivvõim.

Huvitav on märkida, et seltsi juhtkonna liige Karl Laagus tõi tähtsa põhjusena, miks selts väga agaralt tegutses, välja konkurentsi Tartu linnaga, kellest sooviti iga hinna eest parem olla. Sillutati käidavamad tänavad, tehti tsementkõnniteed, pandi tänavatele vihmavee torustikke ning loodi kaks elektripumbaga kaevu tuletõrje jaoks, loodi ka Tartu tuletõrje seltsi allüksusena oma tuletõrje selts. Lisaks tegeleti haljastusküsimustega ja palgati korrakaitsjad. Kõik need ettevõtmised nõudsid raha ja seltsil polnud oma kassat, nii pidid need ühisel jõupingutusel sündima – näiteks pidid mingi tänava sillutamiseks kõik majaomanikud sellelt tänavalt ühiselt sillutamiskulud katma. Selline üksmeele saavutamine nõudis ElKS-ilt palju vaeva ja selgitustööd ning tihti jäid need ka viljatuks. Samas aitas see kaasa just linna saabunud eestlaste ühistöö arenemisele.
Kõik administratiivsed ja munitsipaalsed ülesanded hakkasid lõpuks Eeslinnade Korraldamise Seltsile üle jõu käima. Lisaks lasusid Karl Laaguse andmetel eeslinnade majaomanikel isegi suuremad kulutused kui Tartu kodanikel, sest nad pidid maksma kroonumaksu, mõisnike maakassa maksu, politseinike palkama, tänavate sillutamise ning haljastuse eest hoolitsema jne. See oli üks olulisemaid põhjuseid, miks tekkis ElKS-is mõte liituda Tartu linnaga. Esitati Tartu linnale ka vastav palve, aga tulemust sellel ei olnud.

Tartu linna keeldumise peale otsustas ElKS pöörduda palvekirjaga Vene siseministri poole. Asuti koguma allkirju, aga esialgu see eriti tulemuslik ei olnud, sest palju oli neid, kes kartsid, et linn kehtestab ühinemise korral Karlovas kiviehitusseadused, mis arenevale ehitustegevusele lõpu oleksid teinud (1914. aastaks oli eeslinnas ehitatud kokku 765 elumaja, millest kivimaju oli 10 ja neist 6 oli Karlova ja 4 Tähtvere linnaosas). Lisaks oli ka neid Tartu linna kodanikke, kes eeslinnades üürikortereid omasid ning olid ühinemise vastu. Karlovas leidusid vaid mõned üksikud kiviehitised, peaaegu kõik majad olid puust, mis muutis tuleohu eriti suureks. Mitmed neist hoonetest olid rajatud ka maalt tulnute oma materjalist.

U 1910. aastad, Kesk tänav, Eesti Ajaloomuuseum SA

1910. aastal korraldati teine allkirjade kogumise aktsioon Tartu linnavalitsuselt ühinemist paluvale palvekirjale. Erilist tulemust sellel aga ei olnud. Karl Laagus on meenutanud, et asutused nagu Tartu linnavalitsus, kus sakslased juhtivatel kohtadel olid, käisid eeslinlastega ebaviisakalt ümber – näiteks jäeti paljudele selle poolt saadetud kirjadele ja palvetele vastamata. Riiklikud politsei- ja valitsuseasutused olevat vastupidiselt olnud vastutulelikud ning „küsisid seltsilt isegi, nagu omavalitsuse asutuselt, mitmesuguseid arvamisi eeslinnade asjus”.
1911. aasta novembris korraldati Vanemuise teatris Eesti majaomanike koosolek, kus valiti viieliikmeline komisjon, kes linnaga ühendamise asju ajama pidi hakkama. Sellesse kuulusid B. Kase, U. Lossmann, J. Kaart, E. Saabel ja Gavik (hiljem asendati K. Laagusega). Komisjon esitas vastavad sooviavaldused kreisiülemale ja Karlova mõisnikule. Karlova mõisa omanikul Bulgarinil polnud selle vastu midagi. Sakslaste poolt mõjutatud kreisiülem oli aga teisel arvamusel: eeslinnad ei ole veel valmis, sest ehitustööd kestvat edasi. Tal oli muidugi õigus, aga teatavasti kasvavad linnad pidevalt ning seda põhimõtet järgides vist ei saakski suuremaid linnaga ühinemisi toimuda.

1911. aastal 10. detsembril pöördus eeslinlaste loodud komisjon järjekordse liitumispalvega Tartu linna poole. Palves toodi ka ära oma puudused, mille lahendamisel oleks linnaga ühinemisest kasu. Võib vist väita, et Tartu linnaisad ei mõelnud eriti linna arenguperspektiividele, peamine eesmärk oli sakslaste võimu säilitamine. Pikka aega tähelepanuta palve lükatigi lõpuks 1912. aastal detsembris Tartu linnavolikogu poolt tagasi, põhjenduseks toodi: eeslinnade tänavad kuuluvat ikka veel mõisnikele, Tartu linn ei soovinud ka eeslinnade haldamiskulutusi kanda, rõhutati ka, et nii Karlova kui ka Tähtvere mõisnikud olevat ühinemise vastu, mille kohta on aga vastakaid andmeid. Vahepeal lasi eeslinlaste moodustatud komisjon aga koostada linnaosadele täieliku plaani. Karl Laagus koostas ka märgukirja, mis saadeti kubernerile. Kuberner, kes allus sakslaste mõjutustele ja lobitööle, ei toetanud karlovlaste linnaga liitumise soovi.

1920ndad. Õnne ja Tähe tänava ristmik Karlova linnaosas, esiplaanil vasakul Tähe 49 ja paremal Tähe 47. Rahvusarhiiv

Mida rohkem eeslinnad Tartuga ühineda tahtsid, seda tugevamaks muutus vastupanu teiselt poolt. Näiteks soovitati eeslinnadele iseseisva alevi või linna moodustamist, mis oleks veider olnud, sest see oleks tähendanud, et ühe linnalise asula territooriumil paikneb kaks linna (võib-olla isegi üks on teise poolt ümbritsetud). Sarnast kava pooldasid maade omanikud, mõned majaomanikud ja isegi Liivimaa kuberner Zvegintzev (kuberner 1905-1914), kes olevat eraviisiliselt öelnud, et ühinemist tema valitsemisajal ei toimu, kui Tartu linn sellega nõus ei ole. Eelnevast on näha, et sakslaste positsioon Tsaari-Venemaa ühiskonnas oli Esimese maailmasõja eel kõrge ja keskvõim nende huvide vastu ei astunud, võimaldades nii Tartu linnavalitsusel Karlova liitumist vältida.

Lõpuks, kui ühtegi võimalust linnaga ühinemiseks enam ei paistnud, otsustati minna 1913. aastal oma palvega isiklikult kuberneri jutule. Selleks moodustati taas komisjon, mille liikmeteks valiti B. Kase, U. Lossmann ja K. Laagus. Komisjon sai kubernerilt taas kiire eitava vastuse, see oli juba enne komisjoni saabumist paari päeva jooksul kinnitatud. Too soovitas luua korraldava seltsi, mis tegelikult juba põhimõtteliselt olemas oli. Kui eeslinlased kaebasid, et Tartu linn ei võta eeslinnadest pärit lapsi oma koolidesse vastu ja kohtuski peab käima kaugel Ropka vallakohtus, soovitas kuberner neile korjanduse korraldada, loomaks omale hädavajalikke institutsioone. Kubernerile esitatud kaebuse põhjal tuli kubermangu linnaasjade komiteelt 13. mail 1913. aastal vastus teatega, et linnavalitsus pole ühendamisega nõus ja puuduvad põhjused sunduslikuks ühendamiseks.

Selle peale anti 10. juunil 1913. aastal riigivolinik dr Jaan Raamoti kaudu kaebus siseministrile. Seis tundus lootusetu, aga eeslinlased olid valmis lõpuni minema, et linna privileegidest osa saada. Ministeerium saatis kaebuse kubermanguvalitsuse kaudu taas linnavalitsusele, kellel sarnane nõudmine juba varem paaril korral teatavasti ees oli olnud. Nüüd otsustati asjaga venitada, kuni asi taas 1914. aastal 20. novembril arutlusele võeti.

Hoolimata sellest, et kuberner oli vahetanud ja Esimene maailmasõda valla puhkenud (ühes sakslaste maine langusega tsaaririigis) ning seetõttu ka eeslinnade sanitaarolud halvenema hakanud, oli otsus ühinemisasjus taas eitav, 38 häälega (peamiselt saksa) 11 eesti ja vene soost voliniku hääle vastu. Peab märkima, et linnavolikogu eestlastest vähemus oli enne korduvalt püüdnud eeslinnade küsimust linnavolikogus arutlusele tõsta. Ühendamise vastu tõi linnavalitsus Karlova juures järgmise argumendi: eeslinna piires olevat hulk soostunud maad, mille näol oli tegemist tegelikult Karlova mõisa karjamaaga, mis kevadel vee all seisis. Linnavalitsus ei soovinud kanda kulutusi, mida nende alade kuivendamine kaasa oleks toonud. Samuti peeti probleemiks seda, et kiviehitiste seadus peataks ehitustegevuse Karlovas. Taas soovitati luua oma omavalitsus ja silmakirjalikult pakuti „käsi-käes” töötamise võimalust.

 

Niisuguste Tartu linnavalitsuse poolsete tähelepanekute peale saatis eeslinlaste poolt moodustatud komisjon uuele kubernerile täiendava seletuse. Selles näidati ära, et Tartu linnaisade väited pole eriti vettpidavad. Näiteks kirjutati, et pole mingit vajadust kuivatada Karlova mõis heinamaad, sest see ei kujuta mingit ohtu heakorrale. See täiendav selgitus ja lisaks suusõnaline selgitamine uue saatkonna poolt mõjusid kubernerile muutunud poliitilistes ja majanduslikes oludes nii, et ta ühinemise poolt oli. Asi saadeti kubermanguvalitsusest siseministeeriumisse otsustamiseks. Seal asi taas venis, sest tegevust oli seoses käimasoleva sõjaga niigi küll. Tänu Jaan Raamoti ja teiste aktiivsele pealekäimisele ning sakslaste mõju vähenemisele õnnestus asi lõpuks arutlusele võtta. Küsimus võeti ette 11. novembril 1916. aastal ja otsustati Karlova (ja suur osa Tähtverest) sunduslikult Tartu linnaga ühendada, otsus leidis ka tsaari poolse kinnituse.

Heldur Viires. 1961. Vaade üle Karlova majade Emajõe luhale, kus praegu on Annelinn. H. Viirese erakogu

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Blogipostituse koostas Tartu Linnamuuseumi haridusprogrammdie kuraator Ants Siim

 

Allikad:
Tartu Linnamuuseumi aastaraamat 1, 1995
Karl Haljasmets ja Ants Siim, “Karlova asundus ja selle liitumine Tartu linnaga”, 2010, Akadeemiake: Õpilaste teadusajakiri
Postimees, 1916, 7. juuni
Laagus, K. Karlova ühendamine Tartuga, Postimees, 1927, 11. märts
Laagus K. Kilde Tartu lähemast minevikust, Postimees, 1927, 21. aprill
OÜ Hendrikson & Co (2002) Karlova Linnaosa Ajaloolise Piirkonna Üldplaneeringu Seletuskiri, Tartu