Kadedakstegev uudisese Tartu kohvikus

with Kommentaare pole

Täna, 13. veebruaril tähistame rahvusvahelist raadiopäeva. Selleks puhuks oleme välja otsinud huvitava loo ajast, mil raadio oli midagi väga uudset.

Kinnistu 455 1939. aastal ja tänapäeval (vasakpoolne Tartu Linnamuuseum TM F 263:120, parempoolne Tauno Rahnu foto, 2018)

 

Aadressil Maarjamõisa 24 asus enne II maailmasõda kohvik-söögisaal Weroonika, mille pidajateks olid kuulsa lasteraamatute illustraatori Ilon Wiklandi vanavanemad Nikolai ja Amalie Juse. Tänapäeval asub umbes samas kohas, aadressil Kuperjanovi 20, alkoholipood.

Raadio Philips, 1920-1940. aastad (Võrumaa Muuseumi kogust)

1929. aasta sügisel seadis kohvikupidaja Nikolai Juse enda Maarjamõisa tänaval asunud kohvikus sisse raadio, mis oli Tartu kohvikutes uudiseks. Raadio kuulamise võimalusest kohvikus läks linnas jutt liikvele ning see tuli kasuks Nikolai Jusele ja tema ettevõttele, kuhu saabus palju uudistajaid. Kõik see muutis aga kadedaks teiste Tartu söögikohtade omanikud. Ei läinud kaua, kuni raadio vastu tundsid huvi Tartu linna maksuametnikud. Nimelt pidid toona kõik meelelahutust (ansambel, film jne) pakkuvad avalikud asutused (kinod, restoranid jt) maksma lõbustusmaksu.

Linnavalitsus määras Nikolai Juse ärile raadio tõttu iga istekoha kohta kahesendise lõbustusmaksu õhtu pealt. Seega tuli Jusel aasta eest maksta u 400 krooni lõbustusmaksu. See oli väga suur väljaminek keskmise suurusega kohviku jaoks, kuna tegu oli umbes nelja üsna hea kuupalgaga.

Nikolai Juse kaebas asja rahukogusse (hilisem ringkonnakohus), kus väitis, et linnavalitsusel pole õigust sellist maksu küsida, kuna see olevat ainult teedeministeeriumi pädevuses. Toona tegeles ringhäälinguga seotud küsimustega teedeministeerium, mis kogus ka raadio-abonentmaksu.

Postimees, 24. august 1928

Rahukogu leidis, et Juse tõi raadio oma kohvikusse eesmärgiga hakata selle abil rahvast lõbustama ning linnavalitsusel on seega õigus sellise tegevuse eest maksu võtta. Juse ei jäänud rahule ja kaebas asja edasi riigikohtusse. N. Juse seletas riigikohtule, et rahukogu poolt viidatud seadus, mis andis omavalitsusele õigus määrata lõbustusmaksu, on vanem kui „meie raadioasjandus” ja sellepärast ei saavat ka selle põhjal raadiomakse määrata.

Kohtuotsust oodati üle terve Eesti huviga, sest see määras pretsedenti, millest lähtuvalt tuli edaspidi toimida ka teistel restoranidel ja kohvikutel, kes tahtsid raadiot klientidele mängida. Kohus jättis paraku Nikolai Juse edasikaebuse arvestamata. Seeläbi võis linnavalitsus avalikes kohtades ka raadio pealt lõbustusmaksu võtta.

Ehk jätsid just eelpool kirjeldatud vintsutused Nikolai Jusele tugeva jälje, sest 1931. aastal suri ta südame pärgsoone tromboosi. Lastele ja naisele jättis ta päranduseks Tartus kinnistu nr 455, millel paiknes ka kohvik Weroonika. Kahjuks see hoone hävines II maailmasõjas nagu ka suur hulk teisi maju lähiümbruses. Abielupaar Nikolai ja Amalie Juse pidas aastatel 1907–1920 järgemööda Vanemuise, Kvissentali ja Tartu raudteejaama einelaudu ning alates 1921. aastast eelpool mainitud kohvikut-söögisaali Weroonika.

Ants Siim, Tartu Linnamuuseumi haridusprogrammide kuraator

 

Kasutatud allikad:

Postimees, 29. august 1928

Postimees, 13. august 1930

Postimees, 20. detsember 1930

Postimees, „Vanaema söögisaali kohal käib alkoholiäri”, 18. mai 2010

VK _ 5589:5 Aj 2071

www.ajapaik.ee