Jalutuskäik Tartus 1882. aastal

with Kommentaare pole
Ado Grenzstein, rinnaportree, C. R. Jakobsoni Talumuuseum (CRJM F TR I 327 F 435)

Ado Grenzsteini välja antud ajalehe „Olevik” esimesest numbrist (ilmus 23. detsember 1881) alates kuulus lehe juurde “magus päevajutt”, mis kujutas endast humoristlikumas toonis vestet päevasündmustest. Paraku tuleb tõdeda, et mitmete heade omaduste kõrval polnud Grenzsteinil huumorisoonega just kõige paremad lood, mistõttu see osa jäi lehes üsna nõrgaks. Järgnevas toome ära ühe „magusa päevajutu” 1882. aastast, mis kirjeldab läbi „omapärase huumoriprisma” jalutuskäiku 1880ndate Tartu kesklinnas, mh esitatakse ka „teooria” Ingli- ja Kuradisilla nimede päritolu kohta. Läbivaks teemaks on eestlaste ja sakslaste vastuolu toonases Tartus ning jutt ongi peamiselt kohaliku saksa seltskonna vastu suunatud.

Olevik, 21. september 1882
Magus päevajutt.
Saksameelseid ajalehti lugedes tulevad inimesel nii rumalad mõtted pähe, et neid kellegile ei kõlba avaldada. Kui need ajalehed pooleaastase uurimise järele välja olivad saanud, et Oleviku toon mitte õieti Sakslaste kohane ei olevat, tulivad mulle mitmed päevajutu patud meelde, kus ma liig mahe ja magus olen olnud. Aga rumalam mõte tuli alles: kirjuta kord Tartust ja nende muulastest üks kiitja päevajutt, ehk tõstetakse sind siis Tartu linnavanemaks. Siis vöid sa Tartust kolme päevaga Eesti linna teha. See rahvaline otstarbe ei oleks mitte halb, aga abinõu, muulaste põhjata kiitmine, ei see lähe meie laagris korda: õiguse ja tõde armastajad lugijad tõmbaksivad siis Oleviku pahemale poole Tallinna Sõbra kõrva võllasse. Aga tahan ma Tartust päris sulatõtt raakida, siis ei karda ma kadakaid ega hooli võlla paelast.

Tartu ei olegi nii igav linn, kui seda N. Dörptsche (sakslaste ajaleht Neue Dörptsche Zeitung) järele võiks arvata. Kes värvimeestest läbi jõuab tungida ja Suure-turu pääle saada, võib paljugi näha, nagu näituseks vana aegseid prügihunnikuid, mis tähendavad, et Tartu turg ennemuiste ka pühitud on saanud, siis konarlist kiviuulitsat, mis nagu kündja adraga üles aetud on, pääle selle uueaja ülikooli, kus tarviline arv karmantsikuid ja hobuvantsikuid saab välja koolitatud jne. Ka Schnakenburgi trükikoda julgeb sääl seista, ehk küll Olevik temas saab trükitud. Selle maja ligidal on üks väikene kauplus, kelle uksekiri igale tõsisele Eestlasele rõõmu teeb. Selle päält on lugeda: „Verkauf von alle Sorten”. See uksekiri on Läti köögitüdrukute juhtsõna järele tehtud: „Lass man jeht, wie man jeht, wenn man nur par baits jeht”.

 

Siit paar sammu ülikooli poole, kus pääle tuhande noormehe haridusega saavad üle valatud nagu „Isa Rein” tõrvaga, on väike pildikauplus, kes esimeses käsus keelatud pilditeenistust

Toomemägi (Musumäe juures), skulptuur “Isake Rein” (Vater Rhein) 1880ndatel. Skulptuurid lasti 1883. aastal eestlaste poolt saksavastastel ajenditel õhku, kuna kolme jõenümfi ning Saksa jõgede isa Reini tõlgendati Baltimaade sümbolina, mis püüdlevat Saksamaa poole. Tartu Linnamuuseum (TM F 264:12)

edendab. Et selle omanik alles lühikese aja eest Riiast tulnud, ei teadnud ta, kui suurt pahandust ta seega mitmetele tegi, et ta ühe Eestlase pildi oma akna pääle välja pani. Nüüd on ta targaks tehtud: pilt on aknalt kadunud ja muulastel on uulits jälle lahti. Siit natukene maad Lossi uulitsat mööda edasi, on teine pildikauplus, mille akna all peenikesed preilid hää meelega seista armastavad, ehk sääl sagedaste küll suurt ühtegi vaadata pole. Seda arusaamata nähtavust sügavamalt järele uurides ei võinud asja põhi üles leidmata jääda. Kaval pildimeister pannud tuppa akna kohale suure peegli ja nõder sugu seisab tundide kaupa ta akna all, et oma ilu peeglist imeteleda. Selle vastu ei ole mul ühtegi ütelda, sest elusad pildid on enamiste ikka imetelemise väärt, ühed sellepärast, et nad ilma põsevärvita kenad on, teised sellepärast, et nad endid põsevärvi abil arvavad kenaks võida teha.

Kuradisild 1867. aastal, foto autor Carl Schultz. Eesti Ajaloomuuseum SA (AM _ 13741:39 F 17104)

Siit edasi minnes silmame kahte silda, mis ju oma nimedegi poolest tähtsad on, tähendusest ära räägigi. Nende nimed on „Ingli-” ja „Kuradisild”. Viimist nime ei saa ilma vandumata väljagi ütelda. Esimene sild on oma ilusa nime sellest kirjast saanud, mis tema külles kullatud tähtedega seisab, nimelt: „Otium reficit vires”. Ehk ma küll õnnekorral Ladina keelt enam olen ära unustanud kui õppinud, siiski võin ma selle kirja sõnaraamatute ja grammatikate abil ümber panna. Ta tähendab selges Eesti keeles: „Siin ei tohi Saksa keelt rääkida.” Sellepärast siis ka ta kena nimi „Inglisild”. Teine sild seisab kahe kliiniku, sündimise ja suremise kliiniku vahel. Ehk ma küll, niipalju kui inimesel võimalik tulevaid asju ette ära arvata, kumbagit kliinikut nii pea ei tarvita, siiski küsisin ma ühe vastutuleva targa professori käest, mispärast seda silda nende tähtsate kliinikute vahel just „Kuradisillaks” nimetatakse. „Vaadake”, seletas professori herra, käega ühe ja tõise kliiniku pääle näidates, „siin tuleb inimeselaps ilmale, siin saadetakse ta ilmast jälle välja. Nende kahe ajapunkti vahel seisab pikk elu nagu see sild. Et see elu nüüd rahvasliste ajalehtede läbi – oi poeg, need on kurjad! – ära on rikutud ja kihvtitud ja sapitud ja sibulsahwtitud, siis on sellele sillale, kes seda viletsat eluaegu tähendab, „Kuradisild” tähendusrikkaks nimeks pandud.” Nii rääkis lahke herra raskel südamel ja ma küsisin, kas ka leivaneelu kohta mõni sild kuskil olla, aga ta läks ruttu minema, nina kahe käega kinni hoides, sest tõrva hais, mis õnnetuma Reini isa poolt lehkas, sundis teda ja ka mind minema.

Doomimäest ei või ma sellepärast ühtegi rääkida, aga seda enam turuplatsist ja meie rahvuste kolgatast. Viimane koht ei ole mitte mäe otsas, kuida piibli tundjad ehk arvavad, ei ka mitte soo ja raba pääl, N. Dörptsche lugijad võivad mõtelda, vaid ta on Doomi mäe all kraavis ehk Doomikraavis, seega ikka tee ääres kraavis, mida keegi hääks seisukohaks ei või nimetada. Maja külles seisab suurte tähtedega „Neue Dörptsche Zeitung”, aga oleks küll kasulisem, kui sääl kaheksamas kast seisaks.

 

19. sajandi viimane veerand, Vallikraavi tn algus. Ajalehe “Neue Dörptsche Zeitung” toimetuse maja. Foto autor Carl Schulz, ERM (ERM Fk 542:29)

Kelles see uksekirja segadus jalutamise himu mitte ära ei aja, võib kergesti Londoni hotellist, mis hiljuti tule kimbus oli, ja kaubamajadest, kus tänini ilma vahet pidamata igale, seega ka eestlastele ja nende rahvameestele, soola ja heeringaid, tõrva ja pigi ja muud kallist saksa kaupa müüakse, mööda minnes turu pääle jõuda, kus ta alles imet peab nägema. Kõike, mis ta leivaneelukas kõht igatseb, võib ta siit saada, nagu õunu ja sibulaid, kapsa- ja muid umbrohupäid. Müüjad on „seisusenaesed”, saksa keeli „die Damen vom Stande”. Aga ka politseist ei ole siin puudu. Üsna nüüdsama on Tartu linnavalitsus rahvameestele järele annud ja turu pääle mitu suurt posti üles pannud. Postide pääl on ühelpool saksa, teiselpool eesti keel, tunnistuseks, et need kaks keelt turu pääl täiesti üheväärilised peavad olema. N. Dörptsche kartus, et need postid meie turu koguni näotumaks teeksivad, ei ole sugugi põhjendatud, sest need postid on igale turunaesele ja kadakasaksale tähelepanemise väärt. Sääl on lugeda: heinaturg, leivaturg, lihaturg, rohiline turg ja, kes sellega veel rahul ei ole, täiturg.

Tartu linnavaade. Turg 19. sajandi viimasel veerandil (tänapäeva Vabaduse pst). Tartu Linnamuuseum (TM F 554:28)

Ma ei saanud mitte kuulda, missugused suured saksad neid paljujalgseid elukaid siit ostavad. Ühe kirja juures on maalmeistri pinslil saksa ja ühtlasi ka Tartu keele viirastus olnud, kus ta kirjutas „hobusetõhmehe”. Üks Tüüringi h on siia sisse tulnud ja Tallinna lõpu d välja jäänud. Väga mõistlik on see, et eestikeelsed kirjad päikese pool on, kuna saksakeelsed varjus seisavad. Et aga teiselpool panga maja see ümber on pöördud, siis võib ta arvata, et saksa keel rahapanga peale soovis vahtida ja sellepärast niisuguse seisu sai. Kõik see on hää ja laadarahvas saab Tartu linnavalitsust veel enne haudaminekut tänama, et ta niisuguse hää turukorra muretsenud. Aga üks kõige tarvilisem turuplats puudub, see on tuliturg. Soovib linnavalitsus, et see vanat viisi endise koha pääle Doomikraavi rahvuse kolgatale peab jääma, siis pangu ta sinna tulbakiri üles „Tuliturg”, tõisele poole „Rausmarkt”.

 

 

Henningi plats. Tartu, 1890. Vaade Raekoja ja Holmi t nurgalt piki Peterburi tänavat. Keskel tänapäevane linnamuuseumi maja (praegu Narva mnt 23). Tartu Linnamuuseum (TM F 1065:208)

Neist uueaja turgudest üle kivisilla edasi jalutades jõuame III linnajakku Henningi turu pääle, kus sell suvel uus kaev kaevati. Selle töö juures on alles nii selgeste ilmunud, kuida meie kallis kodumaa ennast kellegi sugurahva vasta ülesse näitab. Saksa meistrid puurinud, kuida rahvasuu räägib, tervelt 130 jalga püsti maa sisse, aga ei tulnud piiska vett nähtavale. Nüüd tulnud eestlased ja uuristanud veel paar jalga, ning kohe volisenud ilus puhas vesi maapinnast paar jalga kõrgemale ülesse. See veeoja saavat niikaua jooksma, kui rahvusline liikumine kestab. Kaub see, kaub vesi, kaub ka magus päevajutt.

 

 

 

 

 

 

 

Allikad:
Olevik, 21.09.1882
Mart Laar, „A. Grenzsteini Kirjakogust”, Keel ja Kirjandus, 1984-6
AM _ 13741:39 F 17104
CRJM F TR I 327 F 435
ERM Fk 542:29
TM F 554:24
TM F 554:28
TM F 264:12
TM F 1065:208