Hingedekuu Jaama tänaval 1895

with Kommentaare pole

Tormiks paisuvate tuuleiilide ja märgade helvestega on saabunud taaskord hingedeaeg. Ehk on siinkohal õige aeg heita pilk ühele vanale ja seni avalikkuse eest varjul olnud fotole, mis viib meid hingedekuusse 133 aastat tagasi.

Foto pärineb 1964. aastal Tartu Linna Töörahva Saadikute Nõukogu Täitevkomitee Ehituse ja Arhitektuuri osakonna tellimusel koostatud „Tartu, Jaama tänava 14 ehitusaajaloolisest ülevaatest”. Kus asub foto originaal, jääb kahjuks tänasel päeval teadamata. Kuigi köitele lisatud illustratsioonide nimistus viidatakse Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumile, siis tänaseks päevaks otsingud muuseumis vilja kandnud veel ei ole.

Kõnealune foto on üks väheseid vaateid Jaama 14 hoonele ja krundile 19. sajandist. 1903. aastal puhkenud tulekahju hävitas hoonetekompleksi sellisel kujul nagu see oli teatri- ja seltsimajana Vanemuise päevil. Pildil on jäädvustatud Vanemuise näitlejanna Anna Alt-Jakobsoni (1867-1895) matuserongkäik Jaama tänaval 9. novembril 1895 (vkj). Suurejoonelised matused korraldas Vanemuise selts, ka talituse muusikalise osa eest hoolitses seltsi laulu- ja muusikakoor.

Anna Alt-Jakobson ja abikaasa Martin Jakobson. Foto: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum.

Postimees kirjutab järelehüüdes noorele näitlejannale 7. novembril 1895: „Proua Anna Jakobson, sündinud Alt, kes proua Martinovi nime all kui Vanemuise teatri kõige anderikkam, osavam näitlejanna ja lauljanna meie linnas ja ka mujal kodumaal tuttav oli, lahkus esmaspäeva õhtul kella poole 12 ajal Reichenberg-Mellini kliiniks siit ilmast. Õitsvas eas, 28 eluaastas, on armuta surm selle priske, lootusrikka noore elu kustutanud, abikaasat, sõpru, tuttavaid, kaastegelasi ja meie paremas Eesti teatris käivat rahvast leinama ja kahju kahjatsema jättes mis meie näitemängule, meie laulule on juhtunud. Proua Jakobson ei olnud mitte ainult Vanemuise teatri seltskonna truuim, südikaim liige, ta laskis ka oma armast lauluhäält väga paljudes kontserdites kuulda. Omast jõust, ilust ja armastusega näite- ja laulukunsti vastu täidetud, suure loomuliku ande abil, oli proua Jakobson omale teed täiuse ja küpsuse poole rajanud, kuni ta nii kaugele jõudis, et talle diletanttide seast juba nime tuntuks võis anda. Meie linnas, Tallinnas, Peterburis, Narvas, Rakveres – igal pool on ta oma värske, sütitava mängu ja lauluga sadasid lõbustanud ja vaimustanud. Tema mälestus saab veel kaua neis paikades, kus ta oma võimeid ja oskamist näitas, edasi elama. Rahu tema põrmule.”

 

Kristiina Tael
Laulupeomuuseumi kuraator