Aleksander Tõnisson Tartu linnapeana

with Kommentaare pole
Ferdi Sannamehe skulptuur “Ema lapsega”, mis kingiti Aleksander Tõnissonile 65. sünnipäevaks. Toona erakogusse kuulunud skulptuur oli väljas 2006. aastal Tartu Linnamuuseumis Aleksander Tõnissonile pühendatud näitusel. Foto: Tiia Reisner, Tartu Linnamuuseum (TM F 1236:34)

Käesolev postitus on pühendatud Ferdi Sannamehe valmistatud skulptuuri „Ema lapsega” (TM 3757 K) jõudmisele Tartu Linnamuuseumisse ning endise Tartu linnapea Aleksander Tõnissoni 145. sünniaastapäevale. Tõnisson oli linnapea, kelle tegevuse jälgi võib rohkesti ka tänapäeva Tartu linnapildis näha. Järgnevalt anname ülevaate nii Aleksander Tõnissoni seosest mainitud skulptuuriga kui ka tema tegevusest Tartu linnapeana.

80 aastat tagasi, 17. aprillil 1940. aastal tähistas kindral Aleksander Tõnisson (1875-1941) Tartus Tiigi tänava korteris oma 65. sünnipäeva. Tartu Linnavalitsuse poolt anti endisele linnapeale üle auaadress ligi 120 erineva organisatsiooni esindaja allkirjaga ja skulptuur „Ema lapsega”, millele on graveeritud: Kindral A. Tõnissonile sügava austuse ja tänuga Tartu linnalt ja seltskonnalt 17. IV 1940.

Aleksander Tõnissoni perekonna elukoht, Tiigi 61. Foto: Eesti Arhitektuurimuuseum (EAM Fk 2871)

 

Aleksander Tõnissoni perekond kindralmajori 65. sünnipäeval 1940. aastal oma Tartu korteris Tiigi tänav 61. Foto: erakogu

Tähelepanuväärne on tekst skulptuuril, selle sisu vajab kindlasti lisauurimist, seletamaks lahti, kes oli see „seltskond”. Kellega oli täpsemalt tegu lisaks linnavalitsusele? Igal juhul on see kingitus märk headest suhetest linnapea ja linnakodanike vahel. Iga uue objekti lisandumine muuseumikogusse annab põhjust leida uusi vastuseid küsimustele möödunud aja ja inimeste kohta, aidates nii jäädvustada ja rikastada meie teadmisi Tartu linna ajaloost.

Aastaid pärast Aleksander Tõnissoni surma hoolitses kunstiajaloolane Villem Raam, et kuju jõuaks Aleksandri poja Leo (1922-2015) valdusesse, kes oli küüditatud 1941-1956. Leo soov oli, et see peaks kuuluma muuseumile, seega muuseumile skulptuuri üle andes täitis üleandja Aleksander Tõnissoni poja (ja enda kasuisa) viimast soovi.


Järgnevalt lähme tagasi II maailmasõja eelsesse aega ja vaatleme sünnipäevalapse tegevust Tartu linnapeana. I maailmasõjas näidatud vapruse eest Nikolai II käest aadlitiitli saanud ning Vabadussõjas ennekõike 1. diviisi ülemana Viru rindel silma paistnud kindralmajor Aleksander Tõnisson määrati Eesti Vabariigi valitsuse poolt Tartu linnapea ametikohale 2. mail 1934. aastal. Eesti riik oli toona sügavas majanduslikus ja sisepoliitilises kriisis. Elukutselise sõjaväelasena ja tugeva isiksusena nähti Tõnissoni sellel hetkel kindla valikuna omavalitsuse juhina. Samal ajal sai sarnastel põhimõtetel Tallinna linnapeaks kindral Jaan Soots.

Aleksander Tõnisson oli enne Tartusse tööle tulekut täitnud küll paaril korral ministriametit, aga Tartu linnapeaks määramisel mängisid tõenäoliselt rolli ka tema head suhted 1934. aasta märtsil võimu enda kätte võtnud Konstantin Pätsi ja Johan Laidoneriga. Tõnisson ise ütles 1934. aasta 4. mail kaks päeva pärast Tartu linnapeaks saamist ajalehele „Kaja”: Minu tulek Tartu linnapea kohale oli minule enesele kui ka Tartu linnale ootamatuseks. See on tingitud olnud riigis asetleidnud erilisest olukorrast. Olen teadlik, et mind ootab ees raske töö, kuid vabariigi valitsuse tahtest ja oma kodaniku kohusetundest aetud võtsin selle koha vastu. Kui palju ma uuel kohal suudan korda saata, seda mina ei tea.

Tundub, et esmamuljed linnapea ametis olid positiivsed, sest juba mai lõpu poole sõnas Tõnisson ajalehe „Põhja Kodu” reporterile järgnevat: Töö [Tartu linnapea] on raske, kuid väga huvitav. Meeleolu on väga hea. Töö linnavalitsuses meeldib minule väga. 38 aastat olin sõjaväes ja minul on nüüd mulje, nagu oleks mina 38 aastat olnud varjusurmas, kusjuures ma õige eluga ei puutunud kokku täies ulatuses. Nüüd on minul kokkupuutumine kõigi inimeste rõõmude ja muredega. See on niivõrd huvitav töö, et ma üldse väsimust ei tunne. Näen rahvast, kellest olin 38 aastat eraldatud. Mina ei seisa ühegi erakonna teenistuses, ega ole ühegi erakonnaga seotud. Kahetsen, et mina juba varem ei ole omavalitsuse tööpõllule asunud. Puhkust mina üldse ei kavatse võtta, sest linnapea amet on äärmiselt mitmekesine ja sarnane töö on minule suurimaks puhkuseks, mis minul kunagi olnud. (Põhja Kodu, 24.05.1934).

Aleksander Tõnissoni linnapeaks oleku ajal oli prioriteediks linna välisilme kujundamine, selles suunas oli suure töö ära teinud juba eelmine kauaaegne linnapea Karl Luik. Haljastus ja pargid, tänavate sillutamine, vee- ja kanalisatsioonisüsteemi edasiarendamine – see oli valdkond, mida Aleksander Tõnissoni juhitud linnavalitsus oluliseks pidas. 1934. a. sügisel võeti tööle linnaaednik. Olulise osa linnavalitsuse tööst moodustasid sotsiaalprobleemid: korjanduspäevade korraldamine puudustkannatavate laste ja sõjainvaliidide heaks emadepäeva tähistamise traditsiooniks muutmine; toetus ja abi tartlastest kirjanikele ja heliloojatele.
Tõnissoni ajal, võiks öelda ka paljuski tema juhtimisel, valmis Tartus 1930. aastate teisel poolel rohkelt uusi rajatisi. Valmisid uus turuhoone (linnapildist kadusid tänu sellele Vabaduse puiesteel tegutsenud ebahügieenilised toiduturud), Vanemuise teatri laiendus, Linnaraamatukogu hoone, Tamme staadioni tribüün, Riia 25 koolihoone, Ulila elektrijaama laiendus, Mäe tänava trepp. Veevärk laienes enneolematul kiirusel, asfalteeriti olulisemad tänavad, rajati kõnniteid ning treppe jne. Linnahaljastuse seisukohalt olid kõige silmapaistvamad toona teostatud jõeäärsed korrastustööd ning mõlemale poole jõge puiesteede rajamine. Lisaks hakkasid siis Tartut kaunistama Maarjamõisa park (nn Lembitu park), politseiplatsi haljastus jmt. Puid istutati Tamme puiesteele, Kreutzwaldi, Puiestee, Lubja ja Näituse tänavatele ning Tähtvere parki. Hakati ehitama ka Õpetaja tänava veetorni ning Kaitseliidu maja Riia mäele. Paljud tehtud tööd jäid nimetamata.

1930. aastate teisel poolel Tartusse kerkinud ehitisi (veetorn, Tamme staadioni tribüün, turuhoone, Vanemuise juurdeehitus). Fotod: Tartu Linnamuuseum
Emajõe kaldad Tartu kesklinnas 1930. aastate teisel poolel. Fotod: Tartu Linnamuuseum

 

Aleksander Tõnissoni poeg Leo Tõnisson on meenutanud: Puud Emajõe mõlemale kaldale istutasid Eesti kaitseväelased. Tartus paiknes mitu väeosa. Siin asusid ratsarügement, suurtükiväeosa ja Kuperjanovi pataljon. Nende kasarmud asusid Ülejõel, Ropkas ja Tähtveres. Linnapea kindral Tõnisson tundis ju kõikide nende väeosade ülemaid. Tartus paikneva 2. diviisi ülem Jaan Kruus oli tema usaldusväärne kaasvõitleja Vabadussõja päevilt. Linnapea rääkis Tartus paiknevate väeosadega läbi. Sõdurid suunati Emajõe kaldavallidele rajatud sõidu- ja kõnniteede äärde puid istutama. Koostati graafik, kes millal kuhu läheb. Ka Peipsi flotill tuli appi. Paaril järgneval aastal olevat käinud kaitseväelased mulda pandud istikuid veel üle kastmas.

Aleksander Tõnisson oli väga pedantne ning hindas puhtust ja nõudis ka tartlastelt avalikus ruumis korra hoidmist. Hoolimata sellest oli ta suur loodusesõber ning talle meeldis roheluses viibida. Ta püüdis loodusnähtuste kaudu sisendada sõduritele ja linnakodanikele korra- ja ilutunnet. Tõnisson rajas Jõhvi lähedale puukooli, mis paiknes Edise mõisasüdames, mille ta sai kingituseks Vabadussõja teenete eest. Seal aretati ja kasvatati dekoratiivpuid. Ta jagas puid ka ümbruskonna talunikele, et nad saaksid oma taluõuesid kaunistada. Paljud puud viidi ka Tartusse – nende puudega on rajatud suur osa Emajõe kalda haljastusest. Leo Tõnisson on meenutanud, et isa tegi palju tööd Edise talu aedniku eest ise ära – ta pookis ja lõikus puid meeleldi.
Järgnevalt toome ära 1935. aasta 14. juunis Postimehes ilmunud artikli, kus tuleb juttu just Aleksander Tõnissonile eriti südamelähedastest haljastusprojektidest. Huvitav on artikli viimane lõik, mis peegeldab toonaseid poliitilisi vastuolusid. Teatavasti oli siis Postimehe peatoimetajaks veel viimaseid päevi vabariigi juhtide ja nende poolt ametisse seatud linnavalitsuse suhtes kriitiline Jaan Tõnisson (ei ole sugulane Aleksander Tõnissoniga, 1930. aastate teisel poolel olid kahe Tõnissoni vahelised suhted üsna leiged). Seni Tartu seltskonna üks juhtivaid tegelasi Jaan Tõnisson sunniti Postimehe juurest lahkuma, kui 1935. aasta 26. juulis siseminister (sisekaitse ülema kohustes) Kaarel Eenpalu käsul võeti sekvestri (varanduste sundvalitsemise) alla kogu Eesti Kirjastus-Ühisus Postimees. Majandusminister määras kirjastusühisuse Postimees sekvestrivalitsuse esimeheks ei kellegi muu kui Tartu linnapea Aleksander Tõnissoni.

Ajakirjanikud koos linnapeaga parkides.
Läti valitsuse esindustee pole parem Tartu ujulateest. Keelusiltidest ei piisa korra austamiseks.
Postimees, 14.06.1935
Linnapea A. Tõnissoni kutsel ajakirjanikud tegid neljapäeval jalutuskäigu Emajõe vasakule kaldale ujulateele, mis teatavasti tänavu seati korda ja on kujunemas tartlastele jalutuskohaks. Restaureeritud on ka ujulaesine park, kus aja jooksul rida puid mitmesuguste rikete tõttu olid ära kuivanud. Meltsiveski tänavalt ujula ette viiva tee äärde on istutatud uusi vahtraid ja ujulaesise platsi ümber papleid. Kõigile puiele on seatud ka tugipuud, mis seni puudusid. Linnapea selle juures juhtis ajakirjanikkude tähelepanu sellele, missugused nägusad ja hästikooritud puud on toeks seatud ja kui hästi on tehtud sidemed.
Ujula ette ja kõrvale on istutatud mõned punased pajud, kased ja mõningaid teisigi puid. Esialgu on läinud puud hästi kasvama ja linnapea vähematki kahju kartmata võis lubada lehemeestele iga kuivanud puu leidmise eest 1 krooni.
Kaldatee ujula juurest Vabadussillani, pakub ilusat pilti. On rajatud kaks teed: jõepoolne laiem tee on mõeldud jalutajaile, kuna mururiba ja puudereaga eraldatud teine kitsam tee on ette nähtud jalgratturitele. Linnapea tähenduse järgi ei olevat Riias “15. mai pargi” teed sugugi paremas seisukorras kui meie ujulatee. Ometigi peetavat Riia 15. mai parki praeguse Läti valitsuse esindustööks.
Jalgtee on kohati küll veel pehmetvõitu ja mõnedki lahtised munakivikesed veerevad jala all, kuid esimese aasta jooksul ei olevat võimalik paremat kõnniteed teha. Linnavalitsus on teadlik, et järgmistel aastatel tuleb teed kohati parandada.
Muret valmistab linnaisadele see, et kodanikud ei oska veel küllalt lugu pidada heakorrast. Kõnnitee äärset mättariba on hakatud tarvitama jalutamiseks ja mõned on arvanud heaks ka minna üle jõepoolse kalda-nõlvaku, kus pehme liiv, mis jätab jäljed järele. Tee otsadele on seatud küll üles valged keelupostid: “Murul ja kaldanõlvakul käimine keelatud”, kuid nähtavasti leidub isikuid, kas kirjaoskamatud või kes arvavad, et keeld nende kohta pole maksev.

1930. aastate teine pool. Kalda tänava jätk – ujulani kulgev puiestee. Foto: Tartu Linnamuuseum (TM F 1522:23)

Kaldateele seatud ka kümme lihtsat, kuid päris nägusat pinki. Esialgu on need puhkeabinõud veel rikkumata, kui mitte lugeda seda rikkumiseks, kui keegi väitseperemees on kasutanud pingiäärt oma terariista teravuse katsumiseks. Kuid karta on, et edaspidi istepinkidele tekivad ka monogrammid ja “südamekesed”. Linnapea tähelepanekute järgi olevat aga viimasel ajal märgata juba “puunikerdus-kunsti” harrastamise vähenemist avalikkude kohtade puuesemetel. Näib, et ilu- ja korratunne on Tartu kodanikkude keskel teinud suuri edusamme ja meie ülikooli linn vist juba lähemail aastail, ei pruugi häbi tunda sel alal teiste eurooplaste ees.
Kaldateele on istutatud üldse 270 paplit, püstitatud 10 istepinki ja ehitatud 2 puusillakest. Sillad on nägusad ja lähemal ajal kaetakse nad ka värviga. Eriti nägus on Aerutajate Klubi juures asuv sillake. Paadisildade juure pääsemiseks on ehitatud linnavalitsuse materjalist teed, mille otsad aga suurvee ajal jäävad jõkke ja neid varitseb hädaoht liikuva jää poolt.
Linnapea aga tähendas, et ega sellega veel midagi katki pole – teeotsad parandatakse ja inimesed saavad sellega tööd.
Linnapea ühes ajakirjanikkudega tegi jalutuskäigu ka Vabaduspuiestikku. Kõige pealt vaadeldi Vabadussilla poolset otsa, kus liivateid on vähendatud ja muruplatsi suurendatud. Sellega on tabatud õieti kaks kärbest korraga – on vähendatud liivaplatsi kaotamisega tolmuohtu ja on suurendatud Tartu rohelist pinda. Silla külg on aga kaetud muruplatsi kohal väänkasvudega. Kuid siingi teeb muret korra mitte austamine. Silla kõrval on tärkamas värske muru, kuid mõned õngemehed on arvanud heaks üle muru käia, et leida paremat õngitsemiskohta.
Ka Vabaduspuiestikus on tehtud mõningaid ümberkorraldusi. Muruplatside otsadel on kaotatud terav sirgjoonelisus ja selleasemel valitseb kõikjal kumer joon, mis sobib tõesti paremini. Ka “Kalevipoeg” on võitnud sellega, et ta ümbrus on võtnud teise ilme. Samba ümbrus on kaetud muruga ja ka barjääri kõrval haljendab värske rohi.
Lõpuks vaadati veel uut muruplatsi politseiplatsil. Linnapea arvates pole põrmugi õigustatud nõudmine, et muruplatsilt peaks läbi käima teed. Kodanikkudel peaks jätkuma aega ümberkäimiseks ja kui siis juba teid teha, siis oleks neid pidanud tegema risti-rästi ja sellega oleks plats kaotanud oma ilu. Mis puutub linna kaunistamisküsimustesse, siis vaatavat esiteks kava läbi linnavalitsuse pargikomisjon, mille esimeheks linnanõunik J. Rosenfeldt. Selle järele linnavalitsuse liikmed koos Tartu linna Heakorra ja Kaunistamise Seltsi juhatuseliikmetega kohapeal käivat tutvunemas kuidas kõige otstarbekohasemalt teostada kavandeid. Juhul, kui mõni kava ei leidvat nimetatud seltsi juhtivate tegelaste heakskiitmist, jäetavat teostamata selle kava elluviimine.

 

Ajutised linnaisad

Enne jalutuskäigule asumist linnapea A. Tõnisson oma kabinetis raekojas tähendas ajakirjanikkudele, et praegune Tartu linnavalitsus ei arvesta ajakirjandusega. Seda sel põhjusel, et praegused linnavalitsuse liikmed ei ole valitud tavalisel viisil, vaid on määratud riigi valitsuse poolt. Linnapea väljenduse järgi, linnavalitsus tundvat vastutust ainult järelvalve asutuste ees. Mis üks või teine linnavalitsuse kohta arvab, see ei huvitavat linnavalitsuse liikmeid, sest nemad peale ühe liikme ei kavatsevat edaspidi linnavalitsusse jääda.

Kaks Tõnissoni läksid Tartus vastamisi ka 1938. aasta Riigivolikogu valimistel. Hoolimata Aleksander Tõnissoni panusest linna arendamisesse, pidi ta alla vanduma aastakümneid Tartus elanud teisele suurmehele Jaan Tõnissonile (Aleksandri 1616 häält vs. Jaani 6031 häält). Aleksander Tõnisson leidis Tartus ka palju liitlasi, mida tõestavad tema head suhted kultuuriinimestega ning linnamuuseumi kogusse jõudnud skulptuur.
Aleksander Tõnissoni mainele aitas kaasa asjaolu, et ta oli abiks kultuurisündmuste organiseerimisel – nimetada võiks abi kirjanik Oskar Lutsule korterisisustuse valikul, helilooja Aleksander Lätte, luuletaja Anna Haava, Karl-Eduard Sööti, hea perekonnatuttava Miina Härma ja paljude teiste juubelite ning tähtpäevadega seotud näituste ja riiklike pühade tähistamiste korraldamist jne. Paljuski Tõnissoni eestvõttel kingiti Oskar Lutsule ja Juhan Simmile elamukrundid ning Miina Härmale ja Anna Haavale korterid.

Leo Tõnisson on oma isa viimase Tartu aastaga (1939) seoses meenutanud, et pärast Moskvas alanud baaside lepingu läbirääkimisi kutsus linnapea oma korterisse kokku Tartu vaimuinimeste ja seltskondliku elu tegelaste koosoleku. Nõupidamisel selgitati välja Tartu seltskonna avalik arvamus, mille linnapea tegi Tallinnas teatavaks Konstantin Pätsile. See arvamus oli vastupanu avaldamise poolt. Aleksander Tõnisson olla öelnud: See on surmaotsus Eestile. Meile esitatavaid nõudmisi on võimatu mitte ette näha. Mobilisatsiooni viivitamatu väljakuulutamine mõjuks neile kainestavalt.

 

1935. Tartu linnapea Aleksander Tõnisson oma kabinetis. Foto: Rahvusarhiiv

11. detsembril 1939. aastal vabastati Aleksander Tõnisson vabariigi presidendi käskkirjaga Tartu linnapea ametist. Viie ja poole aasta jooksul oli peetud 80 linnavolikogu koosolekut, kus arutati 684 küsimust ja vastu oli võetud 6 eelarvet, mis olid täidetud ülejäägiga. Uus turuhoone ja Ulila elektrijaama laiendus olid linnakassat tublisti paisutanud. Tartu uueks linnapeaks määrati endine linnavalitsuse liige meditsiinidoktor Robert Sinka. Leo Tõnisson on meenutanud, et seejärel sai just Konstantin Pätsi kutsel isast Tallinna ülemlinnapea. 1940. a juunipöörde järel palus Aleksander Tõnisson end sellest ametist vabastada.
1940. aasta detsembris arreteeriti Aleksander Tõnisson Nõukogude võimude poolt ja lasti 1941. aasta juuni lõpul Patarei vanglas maha. Tema matmiskoht pole teada. Abikaasa ja noorem poeg Leo küüditati 1941. aastal Kirovi oblastisse, õnneks naasis ta sealt 1956. aastal. Vanemale pojale Aleksandrile (Leksile) määrati karistuseks 25+5 aastat.

Aleksander Tõnissoni olulist kohta Eesti ajaloos näitab see, kui mitmel moel on teda 21. sajandil mälestatud. Jõhvi keskväljaku haljasalal avati 2005. aastast Aleksander Tõnissoni monument. Samast aastast alates korraldab Kaitseliit Alutaguse malev Aleksander Tõnissoni sünniaastapäevale pühendatud spordisündmust „Kindrali jooks”. 2002. aastal avati Aleksander Tõnissoni sünnitalus tema mälestuskivi. Lisaks on tal mälestuskivi ka Tallinnas metsakalmistul. Tartus paigaldati 2009. aastal Tõnissoni kunagisele eluasemele Magasini tänav 12a (elas seal 1934-1938) mälestustahvel.

 

 

 

 

Postituse koostas Tartu Linnamuuseumi haridusprogrammide kuraator Ants Siim,
nõustas Tartu Linnamuuseumi peavarahoidja Kaie Jeeser

 

Allikad
Teesi Kivivare (koostaja), näitus „Kõrgesti austatud härra kindral ja Taaralinna esimene kodanik!”, 2006 (Tartu Linnamuuseum)
Krista Aru, “Jaan Tõnisson – rahvajuht ja riigivanem”, 2019 (Rahvusarhiiv)
Leo Tõnisson ja Leho Lõhmus (koostajad), „Unustamatu. Kindral Aleksander Tõnisson. Artikleid ja mälestusi.”, 2004 (Tallinn, SE & JS)
Margit-Mariann Koppel, “Kindralmajor Aleksander Tõnissoni sünnitalu sai mälestuskivi”, Kultuur ja elu, 2003-2
Ene Puusemp, “Pätsi-aegne linnapea haljastas Tartut hoolega”, Tartu Postimees, 28.02.2011
Kaja, 04.05.1934
Põhja Kodu, 24.05.1934
Postimees, 14.06.1935
Tartu Linnamuuseumi fotokogu
Eesti Arhitektuurimuuseumi fotokogu
Rahvusarhiiv