25-miljoniline kultuurihoone Tartusse

with Kommentaare pole

Suure kultuurihoone ehitamine on Tartus päevakorral olnud aastaid, samas hoolimata suurtest plaanidest pole teostuseni jõutud. Juba enam kui 90 aastat tagasi mõeldi Emajõe Ateenas sarnaseid mõtteid. Järgnev blogipostitus kirjeldab Vabadussõjas langenute mälestamiseks plaanitud kultuurihoone rajamise plaani ja selle saatust.

1920. aastatel ehitati Eestisse rohkelt Vabadussõja mälestussambaid. Peaaegu igasse suuremasse asulasse oli plaanitud oma sammas. 1923. a alustas Eesti Vabadussõjas langenute mälestamise Tartumaa komitee, mis oli eelnevalt tellinud ka Julius Kuperjanovi hauasamba, kavandite tellimist Tartu mälestussamba jaoks. Esitatud kavandid komiteed aga ei rahuldanud. Seejärel pöördus komitee tunnustatud skulptori Amandus Adamsoni poole. Adamson pakkus välja mitu kavandit. Sobivaima leidmiseks vaieldi palju nii mainitud komitees kui ka Tartu linnavolikogus. Asjad venisid.

Mälestussamba teema tuli arutlusele 1926. aasta septembris Tartu linnavolikogu koosolekul. Linnavolinik Minni Olesk avaldas toona kahtlust, kas püstitatav mälestussammas on sobilik ning kas ei oleks Tartul mõistlikum samba asemel mälestada vabadussõja kangelasi raamatukogu, kultuurihoone või stipendiumi asutamise läbi. Linnapea Karl Luik samas arvas, et kunstnik Adamsoni kunstimaitset võib usaldada ning peaks edasi minema mälestussamba planeerimisega. Kavandatu lõpuleviimine jäi rahapuudusel toppama.

1928. aastaks oli paljude tartlaste ambitsioonikus kasvanud ning naasti juba paar aastat varem Minni Oleski välja pakutud kultuurihoone idee juurde. Asjaga seoses võttis tuld Tartu linnaarhitekt Arnold Matteus, kes oli eesmärgiks võtnud linnaruumi ja Emajõe kaldapealse korrastamise. Matteusel valmis Vabadussõja kangelasi mälestava kultuurihoone kavand, mille juures kasutataks ära ka 1927. aastal Amandus Adamsoni poolt Itaalias valmis tehtud ja mereteed pidi Eestisse toodud skulptuurid Kalevipojast ja sõduritest. Suurtest plaanidest kirjutasid ajalehed üle terve vabariigi. Järgnevalt toome ära Tartu juhtiva päevalehe – Postimehe – kajastuse 1928. aasta 6. juunil.

25-miljoniline kultuurhoone.
Tartu mälestussamba küsimus lõpulikult otsustamisel.
Tundmata sõduri haud Tartu?

Homme õhtu astub kokku Tartumaa vabadussõjas langenud kangelaste mälestust jäädvustava komitee juhatus, et lõplikult valida, mis kujul austada Tartus langenuid. Pea kõigis kodumaa linnades ja isegi väga paljudes maakohtades on mälestussambad püstitatud, ainult Tartu ja Tallinn on kauemat aega „hoogu” võtnud. Sisuliselt ei tule seda viivitamist siiski mitte kahetseda, püsiva väärtusega mälestusmärgi püstitamine ei ole asi, mida saab käisest raputada. Mida põhjalikumalt kavandid läbi kaalutakse, seda rohkem põhjust on oodata midagi tõesti head ja ilusat. Tegelikult on Tartu komitee samba püstitamisele asunudki ja prof. Adamson on oma ülesande kujude valmistamise näol täitnud.

Vahepeal on aga kõikuma löönud esialgne otsus samba aluse suuruse ja kuju suhtes. Prof. Adamsoni poolt valmistatud aluse kavand on mitmesugustel põhjustel kõrvale jäetud. Selle asemel on tellitud ülikooli arhitektilt härra Mielbergilt uus kavand. See näib olevat tõesti monumentaalne ja jõuline ja selle juures saaks ära kasutada ka prof. Adamsoni valmistatud kujud. Alus tuleks nimelt kodumaa graniidist. Kuid aineliselt näib seegi käivat Tartul üle jõu – üle 4 miljoni sendi oleks veel raha tarvis, komiteel on aga praegu kassas ainult 800 000 senti.

Lõpuks on ka linna arhitekt härra Matteus asunud samba aluse kavandi valmistamisele. Selle järele tuleks alus märksa madalam ja laiem kui Mielbergi kavas ette nähtud, materjaliks võiks samuti tarvitada kodumaa punast graniiti, kuid hind ei tõuseks mitte üle 1,5 miljoni sendi. Selle kavandi juures on ette nähtud ka eriline koht tundmata sõduri haua jaoks. Prof. Adamsoni poolt valmistatud Kalevipoja kuju ja sõduri gruppi saaks paremini kasutada madalamal alusel, et nende üksikjooned kaduma ei läheks. Ka see kavand tuleb homme kaalumisele. Peale selle on arhit. A. Matteuse poolt valmistatud üksikasjalik kavand Tartu kultuurhoone jaoks, mida juuresolev pilt kujutab.

Kultuurhoone kavand (A. Matteus).
Kultuurhoone kavand (A. Matteus).

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Pildil toodud projekt kujutab modern stiilis suurt mälestushoonet. Peakorral – lai paraadtrepp viib portaali-sammastikus seisva Kalevipoja kujuni. Sellest mööda ja esiuksest läbi jõuame ümargusse jaotusvestibüüli ja otse edasi ehitise kesklöövi suurde pidulikku vestibüüli, või langenute mälestussaali. Saali seinu ehivad vabadussõja tegelaste pildid, kujud ja nimetahvlid ning lipud jne. jne. Saali tagaseinast tõuseb peatrepp hoone teise korra suurde ümmargusse lugemissaali. Trepi kohal seinas kolmest värvilisest aknast moodustatud klaasfoon, mille ees prof. Adamsoni pronkssõdurite rühm. Kuna hoone on mõeldud ka linna biblioteegi majana, siis on ette nähtud saali vasakul küljel ajalehtede lugemis-, asjaajamis- ja raamatute hoiuruumid, Paremal pool aga noorsoo ajakirjade ja väljaannete ruum, raamatute välja andmine ja hoiuruumid. Teise korra lugemissaal on lae valgustusega, mis võiks kasulik olla ka kunsti, käsitöö ja mitmesuguste teadusliste näituste jaoks. Peale selle hulk kõrvalruume raamatukogudele. Alumisel – s. o. sokli korral – asub linna arhiiv, raamatute parandus, raamatukogude teenimis- ja korteri ruum. Selle maja mälestussaalis peetaks aktused langenute mälestuspäevil ja teistel tähtsail riigi- ja rahvuspühadel.

Sellest kavast on Tartu komitees sagedasti juttu olnud ja kõik peavad sarnase kultuurhoone ehitamise ideed ilusaks ning eriti Tartule, kui Eesti vaimlisele keskkohale sündsaks. Küsimus seisab aga rahas. Niisuguse hoone ehitamist arvatakse 20-25 miljoni sendi peale ja nii suurt summat ei saaks Tartu vististi kunagi kokku. Ei ole ka loota suuremaid annetusi sarnaseks otstarbeks, nagu see sagedasti teiste rahvaste juures ette tuleb. Ja sellepärast tuleb tahes või tahtmata sellest väärtuslikust ideest loobuda. Või leidub Tartul siiski julgust asuda suure ülesande juure?

Hoolimata ilusast kavandist leiti, et majandusraskuste tingimustes pole võimalik väärikat kultuurhoonet rajada – linnal polevat vajalikku raha ning annetuste kogumine võtaks liiga kaua aega. Nii mindi edasi samba ideega. Sammas ja selle asukoht põhjustasid veel 1930. aastal palju tuliseid vaidlusi Tartu linna volikogus. Sel teemal kirjutas Postimehes vaimukalt anonüümne linnavolinik, kes arvas, et linnavolikogu pole institutsioon, mille volisse peaksid kunstiküsimused kuuluma: „Muidugi võidaks ütelda, et volikogu on linna peremees, temal on õigus oma platsidega teha mis heaks arvab. Kahtlemata on tal see õigus. Igal omanikul on õigus oma varandust valitseda just nii nagu talle meeldib. Sellegipärast teeb näit. majaomanik õieti, kui ta uue maja plaani laseb valmistada asjatundjal, samuti tarvilikud ilustused oma ehituse juurde laseb enesele soovitada asjatundlikult poolt. Tahaks ta ise kõige sellega toime saada, siis satuks ta kergesti naabrite naeru alla. Midagi sarnast on aga nüüd Tartu linnavolikogu enesele tõepoolest lubanud. Juba antakse nõu mälestussammas asetada ratastele, et seda wedada sinna, kuhu volikogu enamus kunagi kord soovib.” (Postimees, 23.06.1930) Toona linnavalitsuse soovitatud politseiplatsile sammas siiski ei kerkinud.

Grandioosne kultuurihoone jäi küll 1920ndatel ehitamata, aga mõtet maha ei maetud. Väiksemas mastaabis sai plaan siiski teoks. 1935. aasta 23. jaanuaril teatas ajaleht Postimees, et Tartu linn ostis endale 7 miljoni sendi eest endise Maakrediitseltsi maja aadressil Lihaturg 7 (tänapäeval Kompanii 3).

Lihaturg 7 (Kompanii 3), 1939. Maja on ka tänapäeval hõlpsasti vaadeldav. (EFA.197.0.29601)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Linnale ostetud majas asusid juba siis linna elektrijaama kontor ja statistikabüroo ning samuti ka kutsevaliku nõuandebüroo. Juba siis kavandati kultuurhoone jaoks ka kolmandat korrust. 1936. aastal eraldas linna kultuurihoone jaoks veel 15 000 krooni. Edaspidi seati majasse sisse linna keskraamatukogu ja lugemislaud ning linnaarhiiv ja pedagoogiline muuseum. Tegu oli Tartu esimeste spetsiaalselt raamatukogu jaoks välja ehitatud ruumidega. 1936. aasta 1. oktoobril avati linnaraamatukogu 450-ruutmeetrisel lugejate ja kogude jaoks mõeldud pinnal maja teisel korrusel. Võeti ette ka suuremad ümberehitustööd – maja laiendati ning ehitati kolmas korrus. Tänapäeval tegutseb nõukogude ajal veelkord laiendatud hoones Tartu Oskar Lutsu nimeline linnaraamatukogu.

 

Eesti Vabadussõjas langenutele püstitatud monument, sõdurite gruppkuju Tartus Pauluse kalmistul. Skulptuurid pidid olema osa suuremast Vabadussõja monumendist. (ERA.31.5.465.414b.1)

Lõpetuseks ka Vabadussõjas langenute mälestussambast, nn Kalevipojast. Pärast majanduskriisi taandumist avati n-ö miinimumprogrammi järgi valminud monument 17. septembril 1933. aastal. Õnneks polnud tegu „Kalevipojaga ratastel”. Kaasati Amandus Adamsoni Kalevipoja skulptuur, mis paigutati Aleksander Elleri kavandatud lihtsale astmetega alusele, mille algset suurust kulude kokkuhoidmiseks vähendati. Kõrvale olid jäetud Adamsoni poolt monumendi aluse jaoks kavandatud sõdurid. Need paigutati langenud sõdurite haudadele Pauluse kalmistul. Madalam sammas lahendas lõpuks ka asukohavaidluse – nüüd leiti see Emajõe-äärsesse Vabaduspuiestikku sobivat. „Kalevipoeg” tekitas tartlastes kahetisi tundeid ning pälvis ka hüüdnime „kummuti otsa roninud sarvik”. Mälestussammas elas üle II maailmasõja ning lammutati nõukogude võimude poolt alles 1950. aastal. Kuna pärast algse mälestusmärgi mahavõtmist jätkas rahvas lillede toomist senisele asukohale, püstitati sinna 1952. aastal Friedrich Reinhold Kreutzwaldi monument.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Praegune Vabadussõja mälestussammas („Kalevipoeg”) avati uuesti oma endises asukohas 22. juunil 2003 (Kreutzwaldi monument tõsteti ümber Kaarsilla poole). Praegune Tartu Vabadussõja mälestussammas kujutab endast sõjaeelse monumendi eeskujul graniidist astmelisel alusel asetsevat risttahukat, millel seisab pronksist Kalevipoja kuju, mis on Amandus Adamsoni algse skulptuuri koopia. Skulptor Ekke Väli modelleeris selle vanade fotode põhjal.

Postkaart, 1930ndad. Vabadussõja monumendi jaoks oli kaalumisel kaks peamist asukohavõimalust: 1) praeguse haridus- ja teadusministeeriumi esine plats, nn Politseiplats (tänapäeval Peeter Põllu plats); 2) Emajõe äärne Vabaduse puiestik, kuhu lõpuks mälestussammas ka rajati. (UTKK PK 325/K3)

 

Amandus Adamsoni Mälestussamba kavandist (Viljandi Postimees, 13.08.1926)

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Postituse koostas Tartu Linnamuuseumi haridusprogrammmide kuraator Ants Siim

 

Allikad:
Kaja, 07.06.1928
Postimees, 01.10.1926
Postimees, 23.07.1927
Postimees, 06.06.1928
Postimees, 10.09.1932
Postimees, 26.01.1935
Postimees, 27.02.1935
Päewaleht, 09.06.1928
Päewaleht, 31.03.1936
Viljandi Postimees, 13.08.1926
„70 aastat Kalevipojaga – Kas Kalevipoeg jõuab lõpuks koju?”, Kultuur ja Elu, 2/2003
„Majad, raamatud, inimesed. 90 aastat Tartu linnaraamatukogu”, Linda Jahilo, Külli Peegel, Elle Tarik, 2005 (Tartu Oskar Lutsu nimeline Linnaraamatukogu)
27168 Vabadussõja mälestussammas (https://register.muinas.ee/public.php?menuID=monument&action=view&id=27168)
http://jalutuskaikajas.blogspot.com/2018/02/kalevipoeg-vabadussoja-malestussamba.html
ERA.31.5.465.414b.1 (http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=708555&_xr=5e73c07777409 )
EFA.197.0.29601 (http://www.ra.ee/fotis/index.php/et/photo/view?id=109147&_xr=5e73cc7295a2b)
UTKK PK 325/K3 (https://www.muis.ee/museaalview/3741280)