 |
ENN TARTO: MÄLESTUSI SINIMUSTVALGEST (okupatsiooniajast)
Kõige meeldivamad isiklikud mälestused
Kõige eredam ja meeldivam okupatsiooniaegne mälestus on 24. veebruari 1977. aasta hommikust. Töötasin tookord Tartus Ropka keskkatlamajas vahetusmeistrina. Sõitsin bussiga Annelinnast Tartu kesklinnas asunud linnaliinide bussijaama. Umbes kell 730 väljusin bussist, et sõita teise bussiga Ropkasse. Äkki märkasin, et sajad inimesed seisavad ja vaatavad Vanemuise teatri suunas. Vaatasin ka mina – sinimustvalge lipp lehvis Vanemuise teatri peahoone katusel!
Enamik inimesi vaatasid meie rahvuslippu hardunult. Paljud nutsid. Nutsin ka mina. Kord jälle oli tunne, et kõik pole veel kadunud, et kommunistidel ei õnnestu hävitada eesti rahvast. Rahvast kogunes aina juurde, tuhanded tartlased nägid lippu. Olen veel tänapäeval kohanud kümneid inimesi, kes seda lipujuhtumit mäletavad.
Kellaaeg oli väga soodne, samuti asukoht. Tookord asus Tartu linnaliinide bussijaam just Turuhoonest Vanemuise teatri suunas.
Helistasin töökohta, et jään vahetuse vastuvõtmisega veidi hiljaks. Paraku võeti seegi kord meie rahvuslipp okupatsiooniriigi N. Liit käsilaste poolt maha. See oli erand, et niipalju inimesi üldse lippu nägid. Põhjuseks oli see, et öösel ja varahommikul oli Vanemuise teatri katus sudus. Umbes 715 tõusis tuuleõhk, udu haihtus ja lipp hakkas lehvima. Tavaliselt koristasid rahvamalevlased, miilitsad ja KGB-lased öösel eesti noorte poolt heisatud lipud juba varahommikul.
24. veebruari 1977. aasta lipuheiskamises jäi kahtlusaluseks juba 1961. aastal Viljandis Pauluse kiriku torni rahvuslipu heisanud Aare Prints (sünd. Halling). Tartu lipuheiskamist ei suudetud KGB poolt tõestada. A. Printsile mõisteti 1,5 aastat "keemiat" harpuunpüssi ümberehitamise eest. See oli suhteliselt leebe karistus, kuid KGB kiusas teda erinevatel viisidel veel aastaid. Aare Prints otsis mind üles. Aitasin teda eelkõige nõu andmisega.
24. veebruaril 1977. aastal Vanemuise teatril lehvinud rahvuslipul oli suur mõju Eesti tolleaegsele vastupanuliikumisele. Enn Tarto, Valdur Raudvassar ja Jüri Adams otsustasid, et peame pingutama ja hakkama Eestis välja andma oma regulaarselt ilmuvat põrandaalust kroonikat. Eesti vastupanuliikumine sai omale häälekandja 1978. aasta suvel. Kroonika nimeks sai "Lisandusi mõtete ja uudiste vabale levikule Eestis". "Lisanduste..." esimeseks tegevtoimetajaks oli Jüri Adams, siis Viktor Niitsoo, tema arreteerimise järel Arvo Pesti. A. Pesti arreteerimise järel oli tegevtoimetajaks vangist vabanenud Mati Kiirend. "Lisandusi..." ilmus 1978–87 25 kogu. Avalugu ongi 24. veebruaril 1977. a. Vanemuise teatril lehvinud sinimustvalge lipu lugu. Nii see lugu, kui hilisem info "Lisandustes..." võimendus Lääne raadiojaamade vahendusel ja jõudis paljudes keeltes miljonite inimesteni.
Kõrveküla juhtum
Kaks aastat hiljem, 25. veebruari 1979. aasta õhtupoolikul, tormas Tartus minu juurde üks tuttav maalt ja teatas, et hommikupoolikul oli Tartu lähedal asuva Kõrveküla kooli rõdult maha võetud sinimustvalge lipp. Tõenäoliselt lehvis lipp rõdul terve öö. Koolimajas pidasid pidu kohalikud kommunistid. Keegi olevat tunnistanud, et lipu heiskas tõenäoliselt koolimaja vastas elav poiss. Kolm naist olevat arreteeritud, nende hulgas ka meie tuttav Viive Täpsi. Olen ise Kõrveküla kooli vilistlane. Lõpetasin selle kooli 1953. aastal. Tookord tundsin veel paljusid inimesi Kõrvekülast. Mul vedas, ma sain kuuldud info veel samal õhtul saata telefoni teel Rootsi Ants Kipparile. Ja varsti tuli see teade Vabaduse raadio kaudu tagasi.
Oletan, et suhteliselt leebed karistused olid tingitud sellest, et "Lääne avalikkus tundis huvi alaealise poisi ja pereemade saatuse vastu".
Varsti selgus, et lipuheiskajaks osutus 9. klassi poiss Paul Saar, kes pääses hoiatuste ja ähvardustega. Lipu valmistanud naistest mõisteti Leili Poolile 15 ööpäeva vanglakaristust nn. pisihuligaansuse eest, Viive Täpsile ja Aino Viljapuule mõisteti 10 ööpäeva vanglakaristust. Olen üks nendest vabadusvõitlejatest, kes kogus, kontrollis ja edastas infot Läände, kust see jõudis (sageli paljudes keeltes) eetrisse. Eestis talletasime info "Lisandustesse...". Kõikidest nendest lugudest saaks, aga võibolla peaks kirjutama terve raamatu. Praegu lisaksin aga ainult veel ühe loo.
1982. aasta sügisel tähistati Tartus Tartu ülikooli asutamise 350. aastapäeva. Pidustuste ajal pöördusid vahendaja kaudu minu poole kaks noormeest. Nad teatasid, et sooviksid heisata rahvuslippu mõnele Tartu Riiklikule Ülikoolile kuuluvale majale, aga kõiki TRÜ maju valvatakse. Saatsin sõna, et üks ühiselamu tüüpi maja Uus tn. 1 kuulub ju TRÜ-le. Poisid panidki rahvuslipu selle maja ametlikku lipuhoidlasse ja ei jäänudki vahele.
Sellest on juba üle kümne aasta tagasi, kui pöördusin sama vahendaja poole ettepanekuga avalikustada see 1982. aasta lugu. Ta saatis vastu sõnumi, et tema peremees (tööandja) on ekskommunist ja ta ei taha oma töökohta kaotada!!!
23.–25. veebruar 1961
Olen kolmekordne poliitvang. Kommunistlikes koonduslaagrites olen kuulnud väga paljusid lugusid rahvusvärvide kasutamisest, rahvuslippude hoidmisest ja heiskamistest okupeeritud ja annekteeritud Eestis.
Ühest loost tahaks siiski pikemalt pajatada. Oma teistkordse vangistuse ajal hoiti mind eeluurimise ajal Patarei vanglas. Minu kambrisse toodi 1962. a. sügisel üks noormees Kohtla-Järvelt, nimega Paul Kippar (hilisem nimi Paul Tagel). Olin muidugi Kohtla-Järve lipuloost kuulnud nii inimeste käest kui raadio vahendusel. Nüüd rääkis sellest peategelane ise. Meie rahvuslipp oli lehvinud Kohtla-Järve teletorni masti otsas 23. veebruari õhtust kuni 25. veebruari hommikupoolikuni. Pimedus ja 24. veebruaril olnud sudu aitasid kaasa sellele, et lipp polnud nähtav. 25. veebruari 1961. a. hommikupoolikul oli selge ja tuuline ilm. Meie sinimustvalge rahvuslipp oli hästi nähtav. Teadaolevalt on Paul Kippar heisanud meie lipu kõige kõrgemale Eesti pinnal (umbes 144 m).
Selle vapra mehe kangelasteost lisan siiski mõned üksikasjad. Paul ja teda abistanud sõber valisid rahvuslipu heiskamiseks 23. veebruari õhtu sellepärast, et valvemeeskond tähistas Punaarmee asutamise aastapäeva ja oli purjus. Paul pääses märkamatult torni. Sõber kaasa ei tulnud. Paul ronis teletorni tipus veel telemasti otsa, riskides eluga. Olles masti keskel, tuli kuu pilve tagant välja. Paul meenutas, et kui keegi oleks täpsemalt telemasti maalt uurinud, ta oleks olnud nähtav. Ometi ronis ta edasi. Õnneks ei saanud ta ka elektrilööki ja heiskaski meie rahvuslipu umbes 144 m kõrgusele.
Terve aasta Eesti NSV KGB, spetsid Riiast ja Leningradist ei suutnud heiskajat leida. Kahjuks 1962. aastal Pauli abistanud sõber lobises purjus peaga KGB provokaatorile välja selle, kes ja kuidas heiskas rahvuslipu.
Hiljem kuulsin Pauli käest, et lipu olid valmistanud (kokku õmmelnud) Malle Kippar ja teised neiud.
ENSV Ülemkohus mõistis Paul Kippari süüdi nn. nõukoguvastases agitatsioonis ja propagandas, karistuseks määrati 3 aastat vangilaagrit. Olime Pauliga koos Mordvas. Tunne ka Pauli venda ja temalt sain kurva teate, et Paul suri juba kaks aastat tagasi kopsupõletikku.
Kuidas sinimustvalge on meie pere saatust mõjutanud
Saksa okupatsiooni ajal elasime Tartu lähedal Aovere külas Käärdi talus. Meie talu õuel oli lipuvarras ja sinimustvalge lipp lehvis sageli vardas. Ei mäleta, et sellepärast oleks mingit pahandust olnud. 1944. aastal (sain septembris 6-aastaseks) oli mul kevadel ja suvel sinimustvalge lindike rinnas.
1944. aasta augustikuu teisel poolel suundus kogu meie pere, st. isa, ema, mina, kaks minu poolõde ja 2 vanaema kahe hobusega (st. kahe hobuvankriga) teele. Sõitsime algul põhja poole mööda Narva maanteed ja hiljem liikusime läände. Jõudsime Läänemaale Kullamaale. Siis 1944, aasta septembri keskel minu isa Mart Kool ja Kullamaal ajutises peatuskohas olnud mitu meest sõitsid Tallinnasse. Nad tulid tagasi alles oktoobrikuu algul, kui punaväed olid juba Kullamaa vallutanud. Kuulsin emalt, et mehed olid käinud Tallinnas Pika Hermanni tippu sinimustvalget lippu heiskamas. Minu isa küll tornis ei käinud, kuid ta julgestas heiskajaid. Nüüd teame täpsemalt, et 21. septembril 1944 lehvis Pika Hermanni tornis sinimustvalge lipp. 1944. aasta 22. septembri keskpäevaks vallutas Punaarmee Tallinna ja Pika Hermanni tornist võeti maha Eesti Vabariigi sinimustvalge riigilipp, mitte Saksa riigilipp. Uus okupant, NSV Liit, heiskas Pika Hermanni tornis oma lipu – punalipu.
Minu isa ja teised mehed tulid Kullamaale tagasi oktoobrikuu algul 1944 ja teatasid, et Rootsi põgenemine jääb ära. Meid abistada ja üle mere viia lubanud inimesed olid kadunud. Nad olevat meid oodanud septembri keskel.
Hakkasime hobustega Tartumaale tagasi tulema. Minu ema küll soovitas Läänemaal metsa minna, aga pere enamus otsustas tagasi tulla. Minu isapoolt vanaema Anna oli eriti kuri – "Kuhu me oma talu jätame?" Teel otsisid punaväelased meid korduvalt läbi. Isa taskukell koos ripatsiga, kus olid nimetähed ja väike sinimustvalge kilp, oli peidus minu seljas oleva kasuka käises. Hiljem elas see sinimustvalge kilbike üle mitu KGB läbiotsimist ja juba taastatud Eesti Vabariigis ränga korterivarguse.
Sellel kilbikesel oli eriline koht meie peres pärast 1947. aastat. Kuna pakid ja kirjad tulid Norilski vangilaagrist tagasi, siis tekkis kartus, et isa on surnud. Ühe paki tagaküljele oli isegi nii kirjutatud. Eesti Vabariigi tähtpäevadel tõi ema kuskilt välja sinimustvalge laualipu, mina tõin kellaripatsi, süütasime küünlad. Palvetasime. Ema nuttis. Ta ikka lootis, et võibolla on isa elus, et on Siberist Alaskale põgenenud. Ema Linda rääkis kümneid ja kümneid kordi, et vast on kunagi Eestile sellest kasu, et septembris 1944 lehvis sinimustvalge riigilipp Pika Hermanni tornis. Isa käis ju Tallinnas, meie Rootsi põgenemine jäi hiljaks. Vanaema Marie lohutas, et nende silmad ei näe sinimustvalget Pika Hermanni tornis, aga Enn on noor, tema näeb kindlasti. Varsti pärast Tartumaale tagasijõudmist isa arreteeriti. Riigiarhiivi filiaalis fond nr. 130 (Tõnismägi 16) on selline õiend:
"Mart Kool. S. 1896. mõistetud 12. aprillil 1945 ENSV NKVD vägede Sõja Tribunali poolt 20 aastaks sunnitööle koos õiguste kaotusega 5 aastaks ja vara konfiskeerimisega. (§ 58–1"A") Surnud 28 (?) veebruaril 1947. a. Norillagis."
Pärast isa arreteerimist ja veel enne kohtuotsuse jõustumist aeti meid 1944. aasta detsembris kodunt Käärdi talust välja. Tallu tehti hobulaenutuspunkt.
Umbes 1960.-1961. aastal rääkis mulle Tartu vallas Kõrvekülas elanud Artur Tuha, et minu isa oli kohaliku Tartumaa Rahvuskomitee (rahvapäraselt Pitka komitee) aseesimees ja Läänemaale mindi ja hiljem Tallinnasse sinimustvalget heiskama admiral Pitka korraldusel. Paraku info selle kohta, et minu isa kuulus Pitka komiteesse, oli jõudnud Stockholmist Londonisse ja sealt Moskvasse.
Lipust edasi...
Nagu juba öeldud, oli sinimustvalge laualipp emal lakka peidetud ja lõpuks hävis tules. Kõrveküla 7-klassilises koolis ja hiljem Tartu III keskkoolis joonistasime pidevalt eri suurusega paberilehtedele rahvusvärvides lipukesi. Õnneks suuremat pahandust nendest lipukestest ei tulnud. Õpetajad pahandasid: "Poisid, ärge minge liiale! Toote pahandusi kaela!"
Eesti Noorte Malev
12. märtsil 1956. a. asutasid Tartu III keskkooli poisid Toomemäel põrandaaluse organisatsiooni "Eesti Noorte Malev" (ENM). ENM-i liikmed levitasid Tartus ööl vastu 4. novembrit 1956 umbes 300 Ungari ülestõusu toetavat ja Eesti vabadust nõudvat lendlehte. Kümnetel ja kümnetel nendel lendlehtedel oli nurgas käsitsi joonistatud sinimustvalge lipuke või kilp. Meid arreteeriti 1956. aasta lõpus. Peamiseks süüdistuseks lendlehtede levitamine.
ENSV Ülemkohus mõistis 13. märtsil 1957. a. 8 poissi vangi (§ 50–10 ja 58–11).
Karistused:
Jaan Isotamm – 7 aastat vangilaagrit,
Vodemar Kohv – 6 aastat,
Enn Tarto – 5 aastat,
Jüri Rebane – 4 aastat,
Lembit Soosaar – 4 aastat,
Jüri Lõhmus – 3 aastat,
Tõnis Raudsepp – 3 aastat,
Enn Kaupo Laanearu – 2 aastat vangilaagrit.
Väga meeldiv mälestus on Mordvast, kommunistlikust koonduslaagrist (п/я Ж–Х–385/7) 1957. aasta lõpust või 1958. a. algusest. Ootamatult kutsuti mind ülekuulamisele ja näidati lendlehte, mida olevat levitatud Tartus 1957. aasta novembri alguses. See oli muide sama lendleht, mida meie (ENM) olime levitanud aasta varem, aga meil oli ainult ühte nurka joonistatud sinimustvalge lipuke, sellel lendlehel oli aga mõlemasse ülemisse nurka joonistatud meie rahvusvärvides lipuke.
Eesti noorte poliitvangide vastupanu Mordva vangilaagris jätkus. Üheks vastupanu vormiks 7. laagris oli, et spordivõistkondi moodustati riiklik-rahvuslikul põhimõttel. Aastatel 1957–1959 tegutsenud eesti I korvpallimeeskond kandis algul Eesti riigivapi kujutisega spordisärke. Kui need ära keelati ja ära korjati, siis kandsime sinimustvalgeid särke. Muidugi nii selle julgustüki kui paljude muude asjade eest tuli jällegi mõne aasta pärast uuesti poliitiliste süüdistuste alusel vangi minna.
Mul on teada, et kolm noormeest rahvuslipuvärvidega spordiriiete kandmise, aga õigemini nende võistkondade organiseerimise, spordiriiete valmistamise korraldamise eest (muidugi oli palju muidki süüdistusi) mõisteti vangi.
28. novembrist kuni 1. detsembrini 1962 toimunud kohtuistungil mõistis ENSV Ülemkohus vangi järgmised noortejuhid Mordva vangilaagritest (ENSV KrK § 68 lg. 2 ja 70 alusel):
Taivo Uibo – 6 aastat range režiimiga vangilaagrit;
Enn Tarto – 5 ja pool aastat range režiimiga vangilaagrit;
Jarmo Kiik – 4 ja pool aastat range režiimiga vangilaagrit.
Veel rahvusvärvidest okupatsiooniajal
Eesti NSV-s oli sinimustvalge lipp keelatud ja ka värvid olid keelatud. Ometi kogu Nõukogude okupatsiooniaja püüti sinimustvalgeid värve kasutada küll sõrmustel, küll riietusesemetel ja kohtades, Massiliselt oli levinud komme nii vangilaagrites kui Eestis, et nöörile kuivamapandud pesu oli järjekorras sinimustvalge. Sinimustvalged lipsud, kampsunid ja sallid olid eestlaste meelisostud naabermaalt Venemaalt.
Pärast esimest vangistust käisin Leningradi turul emale kuulunud lehma turustamas 1960. a. sügisel. Mind aitas Miina Härma nimelise kolhoosi turustaja Helmi Ütt. Pärast turgu viis ta mind riidepoodi, kus müüdi Saksa DV-s toodetud sinimustvalgeid lipse. Ostsin mitu lipsu. Hiljem Helmi Ütt korraldas lipsude ostmist ja Eestisse toomist. Kokku tõime Eestisse ja jagasime laiali üle 30 sinimustvalget värvi lipsu.
17. okt. 1988. a.
Väga meeldiv üllatus oli mulle, kui 1988. aastal 17. oktoobril saabusin oma kolmandalt vangistuselt tagasi kodumaale. Varahommikul saabusin Tartu raudteejaama. Mulle vastutulnud inimestel oli palju rahvuslippe. Mulle kingiti mitu laualippu ja üks normaalmõõtmetes sinimustvalge lipp koos osadest kokkupandava varrega. Veel kingiti käsitsi õmmeldud pikk sinimustvalge lint. See lint on praegu muuseumis "KGB kongid", Riia 15B, Tartus. Pärast vastuvõttu Tartus sõitsime autodega Tallinnasse piketi lõpetamisele. Nimelt oli Draamateatri juures pikett, kus nõuti Enn Tarto ja Sievert Soldini vabastamist. Draamateatri juurest liikusime A. H. Tammsaare monumendi juurde, kus toimuski piketi lõpetamine. Mul oli üle õla hommikul Tartus kingitud sinimustvalge lint. Rahvuslippe oli palju. Inimesed olid rõõmsad. Nad uskusid Eestisse.
Nõukogude okupatsioonivõimude karistused rahvuslipu hoidmise, heiskamise või katse eest heisata
Kommunistid karistasid N. Liidu okupatsiooniaegadel meie rahvuslipu heiskajaid erinevalt. II maailmasõja ajal lipuheiskaja sageli tapeti. Pärast sõda Stalini ajal võis saada karistuseks 10+5 või koos muude süüdistustega 25 aasta vangilaagrit ja 5 aastat asumist. Nn. Hruštsovi "sula ajal" võis karistuseks olla 2–5 aastat vangistust ja ikkagi poliitilise paragrahvi järgi (§ 58 lg. 10 – nõukoguvastane agitatsioon ja propaganda).
Paraku "külmas sõjas" omandas suure tähtsuse meediasõda. Info rahvuslipu heiskamise ja heiskajate kohta jõudis Läände. Sealt jõudis info karistuste kohta nii Lääne ajakirjandusse kui raadiohäälte vahendusel N. Liitu ja tema poolt ikestatud riikidesse.
ENSV võimud vastasid sellistele arengutele omapoolse alatusega. Möödunud sajandi seitsmekümnendate aastate algusest ENSV võimud käsitasid rahvuslipu heiskamist kui huligaansust. Rahvuslipu heiskaja mõisteti süüdi kui huligaan ja saadeti 1–3 aastaks kriminaalvangide laagrisse. Paar aastat sellises laagris võis olla veel hullemgi karistus kui 5 aastat poliitvangilaagris.
1990-ndate aastate alguses toimus nn. õigusvastaselt represseeritute rehabiliteerimine. Rehabiliteeriti poliitiliste paragrahvide põhjal süüdimõistetud isikuid. Inimesed aga, kelle teod olid olnud võitluseks Eesti Vabariigi iseseisvuse eest, kuid süüdi mõistetud hoopis muude paragrahvide alusel, jäid rehabiliteerimata.
Endise poliitvangina 1989. a. Memento asutajana olin selle probleemiga kursis. Riigikogu VIII koosseisu liikmena pidin nägema ränka vaeva, et viia 1992. a. jõustunud seadusesse "Kohtuväliselt represseeritute ja alusetult süüdimõistetud isikute rehabiliteerimise kohta" § 5 täiendused.
See parandus andis võimaluse, et Riigikohus võib rehabiliteerida isikuid, kelle võitlus Eesti Vabariigi iseseisvuse eest oli olnud poliitiline, okupantriigi N. Liit kohtuorganite süüdimõistev otsus aga kriminaalne. Paljud rahvuslipu heiskajad on seda võimalust kasutanud. Paraku juristid sätestasid "Apellatsiooni ja kassatsiooni kriminaalkohtumenetluse seadustiku" § 777 lg. 2 kaudu piirangu, et Riigikohus oli kohustatud rehabiliteerimist taotlevate isikute avaldusi menetlusse võtma 3 aasta jooksul alates 1. jaanuarist 1994. a. Hiljem võib Riigikohus rehabiliteerimistaotlusi vastu võtta, kuid ei ole kohustatud seda tegema. Järjest rohkem inimesi pöördub minu poole, et Riigikohus ei võta nende avaldusi arutelule, kuna nad ei esitanud neid aastatel 1993–1996.
Pean pöörduma Riigikogu poole ettepanekuga, et muudetakse (täiendatakse) seadusi nii, et Riigikohus peab igal juhul, kasvõi 10 aasta pärast, poliitiliselt represseeritute avaldused menetlusse võtma. See oleks alanud Eesti lipu aastal lugupidamisavaldus rasketel okupatsiooniaastatel sinimustvalget aus hoidnud inimestele.
|
|
KGB Kongide Muuseum
Aadress:Riia 15b Tartu 51010 Näita kaardilLahtiolekuajad:teisipäev - laupäev 11 - 16 Kontakt:telefon 746 1717 e-post kgb@katarina.eeReg. kood: 75006635 Kuraator: Maris Viibur tel. 58 17 0587 Järelevaataja: Gerli Põder
 |
